Tai (november 2024)

Kui Juku emaga Dohasse jõudis, oli jalgpalli MM ammu lõppenud… Nii, et polnud põhjust pikemaks vahemaanduma jääda.

Põhimõtteliselt oleks võinud vajadusel ise väljakule joosta, sest korralik soojendus sai eelnevalt Helsingis juba tehtud. Omast arust kogenud rändurina tundus 50 minutit ümberistumiseks meie põhjanaabrite juures küll pisut kidur ajaaken, aga kui süsteem niimoodi pileteid osta lubas, siis kes olen mina, et süsteemi vastu töötama hakkan? Ütleme siis nii, et teie käituge ikka minu sõnade, mitte tegude järgi. 50 minutit on vähe. Ainus, millele ma lootsin, on mu järelkasv, kes a) on kiire ja fit (mitte nagu mina) ja b) näeb õige gate kaugelt ära (mitte nagu mina). Need kiired jalad ja kullipilk (ning selgroogu pidi alla voolav higi) vedasid meid täpselt viimasel hetkel lõuna poole suunduvale lennukile. Pärast seda spurti oli selge, miks peab igal korralikul reisil üks tugev mees kaasas olema. Kaamli eest. Kohver… noh, ütleme, et selle ja tema sisuga olin ma juba mõttes hüvasti jätnud, sest kui miski on lootusetu, siis on see lootusetu.

Kuna aga Phuketi rahvusvahelise lennujaama immigratsioonitsooni läbimine võttis liialdamata aega kaks tundi, siis jõuti see kiireloomuline kohver ikkagi kuidagi Taimaale kohale toimetada. Seisis teine õnnetult nagu vaene sugulane pagasilindi kõrval ja ootas oma lohistajat.

Nii nagu meie ootasime, et keegi oleks meil lennujaamas vastas ja aitaks "koju" saada… Kui selleks peab aastaid ringi rallima, kümneid kante läbi käima, et keegi… keegi sind reaalselt sildiga vehkides lennujaamas ootaks, siis… siis on nii. Süda tahtis rinnust välja hüpata kui ta seal seisis ja püüdlikult seda kummalist nime hääldada püüdis.

Nimetagem seda Meie Tai 2.0. Mis halvasti, see uuesti. Ei. Alustatu tuleb lõpule viia! Paanilisest koroonakevadest Taimaal saab lugeda siit: Meie Tai ehk Tom Hanks'i "The Terminal" uus ekraniseering: https://www.minureisipere.com/l/tai-marts-2020/

Kuigi koht ja tegelased on vahetunud, sündinud, lisandunud…NB! Hoiatan. Juku on 6-kuune ja mul pole juukseid. Lihtsalt et te ei küsiks, et kes see paks titt on ja kuhu su salgud kadusid. Piim. Mõlemas on süüdi rammus piim.

Tervitused Rattanakosina Kuningriigist, sorry, Siiamist, vabandust, tänapäevaselt siiski Taist.

Hommik on alanud troopilise vihmasabinaga, mis (nii uskumatuna kui see minu poolt välja öelduna ka ei kõla) on siin ja praeguses hetkes, terrassil palmide all kohvi juures, ülimõnus.

Lapsed uurisid juba eile, et millal me päris lebopäeva teeme, noh sellise, kus ei ole plaani kogu selle saare kultuur, mütoloogia ja arhitektuur läbi kapata. Saab lihtsalt ujuda, mängida ja ekraane vahtida. Aga palun väga. Draakonid, kes siinse uskumuse järgi tuleleegi asemel suust hoopis vihmapilvi välja purskavad, võtsid pisikeste inimhingede südamesoovi kuulda.

Kui tiigrid oleksid meid eile nahka pistnud, siis… no siis seda kirjatükki täna ilmselt ei ilmuks.

Mai pen rai (ei ole tarvis muretseda)! Nii hinnalise sissepääsupileti eest suudab tiigripark iga puuri juurde hunniku kohalikke palgata, kelle tööjuhendis on tõenäoliselt klausel, mis näeb ette kiskja hammaste vahele viskumist kui viimane peaks mõne turisti suhtes erilist agarust üles näitama. Aga ma ei paneks sugugi pahaks kui keegi saaks siiski söödud, et sellised kohad lõplikult kinni pandaks… Rasvased tähed kodulehel kinnitavad käsi Buddha rinnal, et sealseid triibikuid ei aheldata ega uimastata loodushariduse arendamise nimel. Jutuks hea küll, aga mis asi see betoonpõrand ja aedik siis ikkagi on?

Kui me sellest kogemusest muud ei õppinud, siis vähemalt seda, et tiigri karv sarnaneb metssea omale, ei mingit pehmet kohevat kodukiisu tunnet. Ja seda, et kusagilt munade vahelt, anatoomiliselt jäi pisut arusaamatuks, pritsib kõvemat sorti isane oma märgistusaine paari meetri kaugusele. Parem hoia distantsi kui pärast kraanikausis silmnägu seebitada ei soovi.

Loomapargi kõige silmapaistvam tegelane oli vaieldamatult ülekaalulist vihmaussi meenutav punaste jalgadega sajajalgne. 30-eurose piletihinna eest. Nunnu.

Pärast seda kapitalistlikku ja isekat käiku lootsime Big Buddha juurest lunastust leida, aga pühakuju oli sootuks lukus ja lähemalt kui üsna kaugelt teda vaadata ei saanudki. Lapsi see muidugi ei takistanud, et klassikaline miks-kuidas-kuna-kes-kui palju-lint käima panna. Antagu mulle mu lihtsakoeline usuõpetuse loeng andeks, kus jumalused ja nende tähendused maailmageograafilises kastmes kõik veidi liiga reljeefsed, samas lihtsustatud, et ka 5-aastane mõistaks. Päris kõiki vastuseid ma anda ei suutnud, mistõttu palvetasid lapsed kordamööda nii valge Buddha, kuldse traakoni kui värvilise elevandi kuju ees, et oleks ikka kindel kindel, et soovid luhta ei läheks.

Pühalt mäelt alla laskudes olime tunnistajaks kurvastavale ebaõiglusele, karjale elevantidele, kes ketiga betoonile aheldatuna ootasid järgmisi laisku turiste, kellega mäenõlval raha eest ringi ratsutada. Võib-olla olekski pidanud mõned neist ärandama, et alla linna jõuda, sest Bolti saamine sellesse mitte-kui-kusagil asuvasse metsatukka tundus kolme canceldatud tellimuse järel juba tiba lootusetu.

Hiliseks lõunasöögiks jõudsime Karon Villagesse, mis on piiiika rannajoonega klassikalise kuurordi moodi väikelinn, kus küll täiesti ebatraditsiooniliselt puudus kõikjal elekter. Kuidas nad sellistes tingimustes suutsid meie kõhud maailma parimate roogadega punni toita… ei tea. Ometigi nad seda tegid. Toidukooma on üleüldse konstantne, sest ükskõik, mida lauda tuuakse, maitseb see eranditult ülihästi.

Veel veidi enne pimenemist jõudsime randa, kus pehmest kollasest liivast põnevamaks said siiski üle pea löövad soolased lained, mis poiste tagumike vahele arvestatavad liivalossid kuhjasid.

Tõus rannas algas ühe hetkega, uputas meie beebi üle ja see oli selge märk, et tuleb ennast kokku pakkida ja koju tagasi kobida.

 Hommikud on siin rasked. Las ma kurdan.

Esmalt ajavahe, silm kohe ei taha enne kümmet lahti tulla. Selleks hetkeks kui lõpuks end poolniiskelt asemelt püsti saab, on pool valget aega juba selja taga.

Kangutad siis vaatevälja nii laiaks, et suudaks trepist ohutult, luid murdmata alla kobida ja kohvimasinal nuppu vajutada. Mission completed.

Võtad siis oma aurava kohvikruusi ja liigud terrassile, palmide villu õnnist päeva alustama. Just siis kui oled end mugavalt lamamistooli sättinud ja peale hakkab tikkuma tunne, et kurat! elu on ilus… võtab naaberkrundil, vaevu paari meetrise aia taga tuurid üles Yuri Nikulin ja kannab ette kõik surematus kinoteoses "Briljantkäsi" ("Бриллиантовая рука") tuntuks saanud pillilaulupalad. Laivis Yurit muidugi ei ole ega tule, on kamp ebameeldiva naaberrahva esindajaid, kes vene keelse Elmari saatel kahvlite-nugadega taldrikuid saevad nagu homset poleks. Oeh. Õnneks väsitab intensiivne saagimine neid kiirelt ära ja hiljemalt tunni pärast on vaikus hoovis.

Aga sellega pole kannatused kaugeltki veel lõppenud. Järgneb tükk aega müramist pannidega, mille best before oli 10+ aastat tagasi. Mittenakkuvat pinda nähti sellel seadmel umbes samal ajahetkel kui Tammsaare pargist kangutati maha viimased taksofonid. Pärast poole liitri õli lisamist on sisuliselt tegemist juba muna ja peekoni fritüürimise, mitte praadimisega, aga sellest hoolimata on need kana- ja seaproduktid pannipõhjas kinni mis kinni. Pärast meie hobikoka saarele saabumist kasvas nurin eriti suureks, mis viis selleni, et suunasime sõbraliku teenijanna kaubandusvõrku, andsime materjali ja suuruse soovitused kaasa ning voilaa! täna pärastlõunaks olid päkapikud meile toonud nii uue moeka panni kui viinud ka pudru keetmise ja veini joomise uuele… ei, normaalsele, klassikalisele tasemele.

Aga kui on midagi, mille üle nuriseda oleks kriminaalne, on see söök. Kohalik toit. Kevadrullid ja Tom Yum, Tom Kha ning Panang karri, krevetid kõiges ja kõigega, värsked mahlad ning praetud banaanid. Truuduse vandumine on vahva ja väärikas asi, aga… aga kui maitse muutub? Sorry, Itaalia, oled jätkuvalt minu esimene armastus, aga siin ja praegu teen ma sinu selja taga andestamatuid tempe.

Ja kui mitte midagi muud teha ei viitsi siis… siis lähed massaaži. Ja lähed kohe iga päev, sest… see on lihtsalt nii hea ja nii odav. Jalamassaaž ookeani kaldal, õlimassaaž vaikuse rüpes, pisike, aga jõuline kohalik neiu terve tunni jagu kogu kehajõuga seljas ronimas - traditsiooniline Tai massaaž, ja seda kõike ühe Kalamaja kohviku cappuccino+värske saiake raha eest. Ümber meie uulitsanurga asub üsna märkamatu mudila, mis vaatamata vähesele silmapaistvusele peidab endas säravat sisu. Ja kassiirina töötavat koera. Kohalike massaažisalongide puhul tasub esteetilisus jätta tagaplaanile, sest vastasel juhul võib nauding saamata jääda. Kui juba lina voodis on puhas ja rätik pea all lõhnab Lenori järele, siis paljaks ja pikali!

Hakkasin siin suures õnnejunnis omaette mõtlema, et kui ma oleksin mees (või naine, kelle süda tuksub teistele naistele), siis ma keeraksin oma Tinderi-tundlad kohemaid siia maailma nurka ja kodustaks parima võimaliku kombo ehk ühe väikese nunnu rosinasilmse ning laia sooja naeratusega Tai neiu. Viiks ta sinna külmale maale mossitavate eestlaste sekka, laseks tal meie üle särada kui päike, valmistada tippkoka kvaliteediga sööki, kasvatada hellalt ja hoolivalt korvpallimeeskonna jagu elurõõmsaid tuleviku-Eesti-beebisid ning masseerida end täismehe rammu vajava jõuga. Ja siis käiks paar korda aastas pikemal päikesepuhkusel oma kullakalli kodumaal…

Miks minule küll on osaks saanud see needus sündida naisena ning jääda kõigest sellest heast ilma???

 Jõulumaagia ei hooli krõbedast külmast, lögasest lörtsist ega troopilisest palavusest. Šokolaadijõuluvanad olid palavas küll veidi vormi kaotanud, aga päkapikud ja kuused ja haihtunud kirjad jõuluvanale… olid midagi, mis meie lapsi täna varakult ärkama sundisid.

Ja muidugi reisikorraldaja grandioosne plaan veeta päev Phuketi saare suurimas linnas ehk Phuket Townis. Plaan oli vinge, sisaldas kappamist põhja ja lõunasse, itta ja läände. 32-kraadise palavuse ja lagipähe paistva tulekeraga. Aga ilm on midagi, mida muuta ei saa ja kui plaan on tehtud, siis plaan saagu sündima.

Marmorist Buddha vähendatud kuju istub uhkusega meie terrassil asuva laua keskel. Lilli vahetame tema vaasis iga päev, ikka värskemate vastu, et säiliks õnn ja rahu. Et aga mõista budismi pildis ja helis, suundusime mõnusalt jahutatud Bolti abil esmalt Phuketi suurimasse, Wat Chalong'i templisse. Oma ihusilmaga taolist külluslikku arhitektuuri ja nikerdusi vaadelda, saada osa usust, mis meie kristlusest hästi kaugel, aga samas väga lähedal seisab, oli kogemus omaette. Sulgedeta keedetud pardid, noh nagu Rannamõisa küpsekanad, ohvriandidena tekitasid küll võõristust ja paukpadrunite kütmine tellistest saiaahju tahtis kurdistada, aga vaade silme ees on jälle tiba laiem.

Päris elusaid, lihast-luust munkasid nägime vaid ühte, ma ei imesta. Kes võiks soovida, et busside kaupa "lambaid" iga jumala päev su hoovis kooserdab ja su puhast ihu ning hinge oma kohaloluga rüvetab ja sina veel selle kõige keskel pügatud peaga ringi tatsad?

Väravast väljudes ei saanud märkamata jääda tapva päikese kätte ummuksisse vangistatud kalad, ussid ja konnad. Lähemalt uurides sai selgeks, et raha eest, loomulikult, on meie võimuses neid vabastada ja oma loomulikku elukeskkonda päästa. Tagamõttega oma patte lunastada ning helgemat tulevikku soovida. Saja raha eest oli see vähim, mida nende elukate jaoks teha saime.

Patte on kogunenud muidugi sedavõrd, et tegelikkuses oleks pidanud letid tühjaks ostma ja kohaliku tiigi uduumbe elukaid täis laskma aga… las jääb siis miskit veel juurelda ja kahetseda, omas mahlas marineerida.

Minu kahest konnast viimane ei soovinud küll kuidagi vabaks saada, kükitas sillal, nügi palju nügid. Võib-olla ootas suudlust, et printsiks muutuda… lõpuks lükkasin ta ikkagi üle ääre vette ja mõne lihavama patu ühes temaga. Ei saaks öelda, et kergem hakkas, aga halvemaks ka ei läinud.

Templist edasi võtsime suuna ahvide mäele ehk kohalikus keeles Toh Sae Hillile, kust lootsime eelkõige kauneid vaateid kogeda, aga ka looduslikke ahve kohata. Reaalsus oli see, et pärast 400 meetrit põrgupalavuses mäkke ronimist kohtasime esimest ja siis teist ning ka kolmandatki ahvi, kes aga hullunud pilgul kohe mul pükse jalast rebima kukkus, mispeale ta pudelitäie veega üle kallasin. Veidi tõmbas see tal tuure maha, aga enda ja oma laste heaolust hooliva Marili õhutusel keerasime seal samas kannalt ringi ning põgenesime tuldud teed tagasi. Mina oleks tippu välja rühkinud, tõenäoliselt palja pee ja ribadeks rünnatud lastega. Tänu taevale, et kaine mõistus kaasas oli. Kaunitest vaadetest pühkisime seega suu puhtaks, hea et püksid jalga jäid.

Poolel teel mäest alla põikasime Wat Lang San'i templist läbi, kus vähese külastajatehuvi tõttu silma jäime, mispeale meid kui kaduma läinud budiste palvetama õpetati. Ikka korralikult, laup vastu maad ja segased sõnad takkaotsa.

Hilisele lõunasöögile jõudes oli toss ikka täitsa väljas, aga lühikese kosutuse järel olime nagu noored hirved, sabad selgas, ööturu poole kappamas. Ööst oli küll asi veel kaugel, aga kuna turuväravad olid valla, siis saalisime enam-vähem kogu hiiglasliku Naka Marketi läbi ja kohtusime umbes kümne merekonteineritäie vuhvelkaubaga, mis viimase laevaga Hiinast saabus. Aga teate, tühja kah, see väike asjaolu ei takistanud meil hulgaliselt kaupa kokku skoorida. Kui antakse, siis tuleb võtta. Mitu kandmist see kõik vastu peab… eks selles osas ole aeg parim mõõdupuu.

Koju tagasi jõudes suundusime… loomulikult massaaži! Jalad-seljad lõid tuld välja ja mis võiks jahutavast basseinisuplusest ning sellele järgnevast lõõgastavast mudimisest veel parem olla? Hinnad on meie ümber-nurga-salongis küll selle nädalaga tõusnud (kes ikka bisnist jagab, lõikab läbi, et selle kangete kontidega kamba pealt annab kenakese baat'i kokku ajada), aga see 50 baati lisaks (u 1.38€) ei saa küll takistuseks olema.