Pariis (mai 2024)

3.mai

Alles see oli kui me Saaremaa metsade vahel "Kohtume Prantsusmaal!" soovides lahku läksime. Napid kaks nädalat ja 2500 kilomeetrit hiljem see juhtuski, et viis vihmaniisket saarlast Pariisi kesklinnast autosse noppisin. Nii lihtsalt ja romantiliselt see muidugi ei kulgenud, sest taolise sõiduga sooritasin omamoodi kriminaalse teo, mis segatuna Pariisi hullumeelse liiklusega oli paras närvidemäng. Seda, et ma siin linnas ringitiirutamiseks mingit rohepöörde kleepsu autoaknale vajan, sain teada umbes 10 minutit enne kui oli vaja hoovist välja sõita. Põhimõtteliselt kogu registreerimistunnistuse info erinevatesse väljadesse sisestamise ja 99 sendi maksu maksmise järel sain teada, et kleeps saadetakse mulle mõne päeva jooksul postkasti. Tallinnasse. Sellest on küll abi. Püüdes vältida korrakaitsjate silme alla sattumist, liikusin hästi rahulikult ja eeskujulikult. Kuna aga liiklus selles romantikute linnas on üks korralik kaos ja tiguaeaglane, siis jõudis vahepeal kätte päästev kell 8, mil kleepsu pole enam vaja ja võib vabalt kesklinnas tossutada.

Mind pole see Pariis kunagi eriti erutanud või kutsunud. Ka nüüd ei tulnud me siia stiilsete barettidega tänavakohvikusse cappuccinovahtu limpsima ja kohevat croissanti pugima. Meid tõi siia Disneyland ja soov oma lastekarja silmis plusspunkte teenida. Plusspunktid tähendavad aga suurt miinust pangakontol, sest odav see mikihiire-mehe lõbustuspark ei ole. Umbes 100 euri näo pealt, ole sa noor või vana. Põhimõtteliselt olid nõukaaegsed talongisabad ka omamoodi versioon vaese mehe Disneylandist, sest kui ma sellele päevale tagasi mõtlen, siis esimesena meenuvad just järjekorrad. Lõputult looklevad järjekorrad ja palju passimist. Hästi palju passimist. Pärast tunnist järtsus sabatamist sai kaks minutit värvilise teetassiga platsil ringi keerutada või Dumbo-karusselil üles-alla õõtsuda. Et laste mott ei langeks, seisid emad-isad järjekordades ja lapsed toimetati neisse telefonikõne peale alles siis kui kohe kohe olid need õndsad lustiminutid kätte jõudmas. Selliselt jõudsime terve pika päeva jooksul kokku seitsmel atraktsioonil käia. Vägev!

Üks tõeliselt vägev osa kogu pargimelust on mitmeid kordi päeva jooksul toimuvad paraadid. Selleks puhuks kogunevad kümned tuhanded inimesed linnakut läbivate teede äärde, kust siis poole tunni jooksul tantsu, muusikat, vahtu ja konfette ning tuntud Disney tegelasi sisaldav rongkäik mööda läheb. Vat need on ühed nauditavad pooltunnid.

Minu esimene soovitus neile, kel Disneyland mõttes: ära kiirusta kohale kohe hommikuseks avamiseks. Kõik need 30 000 kuni 50 000 inimest on siia saabunud sama plaaniga, mis tähendab piiiiikka passimist turvakontrollis, piletikontrollis ja atraktsioonide järjekordades. Maga hommikul kaua ja saabu kohale pärastlõunal, nii ühe-kahe ajal (park on lahti kümneni). Selleks ajaks on paljud pered juba lõunale suundunud ja järjekorrad oluliselt lühemad. Nii, seista saab. Ja hästi kallist mittemaitsvat toitu süüa. Siit ka minu teine soovitus: võta oma toit ja jook teemaparki kaasa. Turvakontrollis seda ära ei korjata ja igal juhul oled sa rahaliselt ja maitselt võidus. Fastpassid, mis võimaldaksid järjekordades ette trügida, tundusid meie jaoks üle mõistuse kallid ja neid me soetada ei raatsinud. Kui palju nendega kiiremini või rohkem oleks jõudnud, ma ei teagi. Tõenäoliselt oleks. 10+ vanuses lastele, kes järelvalvet ei vaja, ostaksin need küll ja laseksin siis pargi territooriumile lahti ning go crazy!

Eilne ilm oli täiesti skisofreeniline. Palav päike, mis sundis paljaks kakkuma vahetus vihmahoogudega ja tuuleiilidega, mis nõudsid kõigi kaasasolevate kangatükkide selga vedimist. Muudkui ära ja selga, selga ja ära.

Meie jaoks oli temaatilisust vähe, tegelasi nägi ja sai katsuda vaid hästi pika sabatamise tulemusel. Ja need tegelased olid kaunikesti vana moega. Ma ütleks, et enamik neist olid eelmisest sajandist või tibake nooremad. Anna ja Elsa olidki vist kõige värskemad näod, aga seegi lugu on juba mõned aastad vana.

Ma ei tea, mis vägi see peaks olema, mis mind siia elus veel tagasi tooks… Aga lastel oli väga lahe!

Küll me oleme head vanemad.

Mis oleks Pariis ilma Eiffeli tornita? Ilmselt pisut pehmem, natuke vähem rauda. See ilu ja inetuse asi on muidugi subjektiivne, tõenäoluselt oleks Pariis palju kaotanud kui kohalike esialgne plaan see monstrum maha lammutada, oleks tõeks saanud. Kaugelt vaadates on nii mõnigi muru rohelisem ja tihedama kasvuga kui lähedalt silmitsedes. Selle torniga on vist natuke sama lugu. Esimesel hetkel nörritas see oma väikeste mõõtudega, sest ma tõesti arvasin, et see on nii kõrge, et paistab igast linna otsast kätte ja võimaldab lihtsasti orieteeruda. Nii see siiski pole. 330 meetrit on justkui omajagu, aga esimene emotsioon oli siiski… väike. Tõsi, ilm oli ka jahe, äkki tõmbas külmas kokku. Mõne asjaga juhtub nii. 

Lähedalt tundus ta tõsi suurem, aga siis kadus jälle üldine vaade ära ja silma hakkasid paistma metallkonstruktsioonid, needid ja muu ehituslik. Romantiline mull asendus rohkem reaalsusega.Mööda treppe üles trampides ja tagumikutrenni tehes hakkas mul aga üsna varsti kõhe. Nende kõrgustega on mul teadupärast omamoodi mitte kuigi hea suhe. Kui see suhe areneb maapinnast kõrgel, õhuliste metall-lattide ja vaadet mittevarjavate turvavõrkude vahel, siis suurt armastust sealt oodata pole. Õnneks utsitasid välejalgsed lapsed edasi liikuma ja nii me 674 sammu pärast teisele tasandile jõudsimegi. Kummalisel kombel huvitas lapsi selle maailmakuulsa turismiatraktsiooni puhul enim see kui mitu inimest ennast selle torni otsast alla on lennutanud ja sel moel elust lahkunud… Et küsimused ei jääks vastusteta, korraldasime seal samas kõrgustes improviseeritud ajalootunni, milles mul, minevikust täiesti ebahuvitatud persoonil, oli kandev roll. Toetusin avalikele internetiallikatele ja lõpuks hakkas endal ka huvitav ning korraks ununes isegi asjaolu, et pean oma kahel pikal jalal sealt kõrgustest treppe mööda alla ka tulema. Kusagilt hõlma alt jagati ka liftipileteid, aga neid ei õnnestunud mul ühegi võlutrikiga kokku osta.
"Tänavakunstnikud" meelitasid ühelt meist kerge maagia abiga välja 100 tagastamatut eurot. Pettus oli ilmselge, aga mis läinud, see läinud.

Juuli lõpp ja 33. suveolümpiamängud pole enam Püreneede taga ning valmistumine selleks käib täie hooga. Esiotsa tähendab see koledaid turvaaedu, rasketehnikat ja ehitusmaterjale, mis linna romantilise visiooniga üldse kokku ei lähe. Sellises poolvalmis linnapildis võib meditsiiniline nähtus nimega Pariisi sündroom nakkuda küll. Haigushoog kujutab endast nii psühholoogiliselt kui ka füsioloogiliselt tajutavat pettumustunnet, mis võib ilmneda Pariisi külastanud inimesel. Enamjaolt on kannatajateks küll rangete käitumisnormidega Jaapani turistid, kelle kodumaal on Prantsusmaa pealinn lihtsalt liialt üle-romantiseeritud. Ehitustandrilt eemal, ajaloolistes linnaosades on aga jällegi väga nunnu jalutada ning arhitektuuri imetleda, kohvipause teha ja lihtsalt kulgeda. Pariisi kiituseks tuleb öelda, et linn on puhas ja hoolitsetud, prügi ja rääbakust on vähe. Metroo, tõsi, on väsinud ja mitte kuigi nauditav kogemus, aga sõidud on kiired ning piletihind soodne, liinivõrk tihe ja kõik olulisemad maamärgid saab erinevate liinide abil läbi käia.

Mööda kuulsat Champs-Élysées'i jalutades ja mahedat prantsuse šansooni ümisedes jõudsime järgmise üleilma kuulsa maamärgini. Selleks hetkeks oli ka ilm end parandanud, olid sellined mõnusad ringi lonkimise tingimused. Liiga hea ilmaga Pariisis arvestada ei maksa, see on muutlik nagu teismelise tuju. Riietuda tasub kihiliselt, aga stiilselt, et sobituda. Naistel pole siin pükste kandmine enam keelatud, aga vanast harjumusest näeb linnapildis palju kleite ja seelikuid. Pariis ja mood lihtsalt käivad ühte sammu nagu parem ja vasak jalg.

Triumfikaare kogemus oli vähemalt sama hea kui härra Gustave Eiffeli mõttevälgatuse otsa ronimine. Piletid sai kätte laivis, sabatama ei pidanud, vaated olid vähemalt sama head kui ikoonilise torni teiselt korruselt. Ma ise oleks ehk jäänud pealiskaudsemaks, aga noored õpihimulised jüngrid ei andnud seda võimalust. Tänu sellele tean ma nüüd täpselt, miks see kaar ehitati (mälestusmärk sõjas langenutele), kui kaua ehitati (30 aastat), kes idee algatas (Napoleon), kes lamab kaare all, igavese tulega kaunistatud hauakambris (tundmatu sõdur) ja veel 10+ olulist või vähem olulist fakti.

Avenüü kümnetesse luksuspoodidesse jagus ostlejaid küll. Luis Vitton'i ja Armani udupeenetes buduaarides jagati täna vist kahe tonniseid käekotte tonniga, sest tänaval looklesid järjekorrad. Meil olid käekotid õnneks olemas ja sabatama ei pidanud. Kuna aga üks mees on kõigi kaasasolevate pükste põlved puruks hõõrunud, siis pole shoppamisest siiski pääsu. Oeh…

 
Kui USAs tegelevad rahvusspordi ehk ühele põlvele langemisega peamiselt kosimisealised mehed, siis Prantsusmaa on liberaalsem ja siin võivad Olümpiale pääseda nii noored kui vanad, nii naised kui mehed, kes vähegi jaksvad sabas seista, sest järjekorrad on siin sama tavalised kui hommikune hambapesu.

Louvre muuseumi sisehoovi jõudes lookles seal "sportlastest" juba pikk pikk järjekord. Üks väike inimene tahtis kangesti salapärast Mona Lisa't näha, aga kui ta mõistis, et suure huvi tõttu lubatakse tal seda ilmakuulsat teost vaid vilksamisi poole minuti jooksul jälgida, siis tegime kompromissi ja vaatasime Leonardo da Vinci kuulsaima töö koopiaid, mida tänavaputkades kümnete kaupa müüdi.

Ka Notre-Dame katedraali ehk Jumalaema kirikut Pariisis on hetkel ehk parem joonistatud pildilt vaadata, sest 2019. aastal põlenud kuulsat kirikut ümbritsevad tänaseni aiad, tarad ja tellingud. Tõenäoliselt on taastamistööd veninud ehitajate, kraanajuhtide või puusseppade streigilainete tõttu, sest streikida neile meeldib. Ka Bernard Arnault 200 miljonit eurot pole aidanud, et katedraal kärmelt valmis ja turistidele avatud saaks.

Iseenesest on Pariis niisama jalutamiseks väga mõnus linn. Igal sammul on midagi vaadata, millestki vaimustuda, pilte klõpsida. Seda sai ka tehtud, aga kuna kätte oli jõudnud meie viimne ühine õhtu, siis otsustasime varem koju naasta ja varuda piisavalt aega piduliku õhtusöögi ehk Burgundia paja jaoks. Pärast lõunast hirmkallist tigude ampsu oli tummine kõhutäis väga oodatud.

Uus varahommik algas nagu Üksinda Kodus esimeses osas, kus takso oli juba enne seda värava taga ootamas kui pererahva äratuskell helises. Hommikusabinas jäi veidi varem valminud omlett nukralt pannile jahtuma ja meie kurvalt lahkujatele lehvitama. Kuniks uni murdis ja me tagasi teki alla kobisime.

Pärast koristamist, kraamimist, pesemist ja pakkimist olime jälle autos ja suunaks Lõuna-Prantsusmaa. Vou vi de vou kui ilus siin on!