Milano (detsember 2021)

Pärast seda kui põhimõtteliselt kõik võimalikud lennud olid edasi lükkunud, pühkisime viimaks Milano tänavatolmu tossudelt ja sättisime end ühe odavalt lendava tiivulise ebamugavatesse istmetesse. Hea on, et tossud on hetkel in kogu maailmas, nii võisime moepealinna avenüüdel häbi tundmata Niket ja Skechersit sahistada. Sahistatud sai neid veidi rohkem kui 14 000 sammu ulatuses, sest see üks ja ainus kuulus maja, Milano kaanestaar Duomo di Milan, oli püstitatud keset linna, et teda vaatamas käidaks. Mõned hommikutunnid enne jätkulendu sobisid justament selleks, et see tehtud saaks. Itaalia on ikka 101% minu maa... Loodus, linnad, toit, jook, inimesed. Talvine Milano ei vasta küll ideaalsele kujutluspildile (mina kerges suvekleidis kohvikust kohvikusse jalutamas, klaas veini, vahune Cappuccino laual auramas) aga päikeseline ilm, hea seltskond ja eesootavad seiklused on ka üsna ideaalilähedane (va temperatuur).

Ja nüüd on Milanoga korras. Rohkem pole vaja minna. Suurlinnad ei ole Itaalia trumbid ses mängus, shoppamine ja kõrgmood pole nagunii mu lemmiktegevuste hulgas ja miski muu siia tagasi esmapilgul ei tõmba. Jahe oli ka. Ülla ülla, keset talve. Sooja saamiseks on meil üks teine plaan. Plaan, mis algas sellega, et lennukiuks ei sulgunud. Mina oleks võinud vabalt ka avatud uksega lennata, on tuulisem kui tavaliselt, aga milleks siis müts on. Ka lennunduses on tehnilist taipu omavad remondimehed kõrges hinnas ning pika ooteajaga. Kui ust on vaja, siis on vaja, tuleb oodata. Ainult et väikelaste uneaja venitamine eeeebamõistlikult kaua võib tähendada seda, et ühel hetkel hakkatakse seda avatud ust igatsema - saaks allameetrimeeste jonnist, jaurust ja nutujorust põgeneda...