Mehhiko (märts 2019)
08/03/2019
8.märts
Skandaalne sari "Puhkus Mehhikos" jätkab uue hooajaga! Uuel hooajal kohtuvad Mehhiko kuuma päikese all värvikad osalejad: Kristi, Martin, Anne ja Madis.Meeskondlikke ja individuaalseid katsumusi tuleb võistlejatel läbida iga päev. Oodata on suuri julgustükke, reetmisi, kaklusi, vägevaid pidusid ja palju üllatusi.
Kes armub päriselt? Kes on ainult raha peal väljas? Kelle eesmärk on punuda intriige?Olge valmis, sest parim puhkus jätkub kõige vingemate osalejatega!
(Kui te nüüd küsite, et mis sel tripil perereisiga pistmist on, ikkagi Minu reisipere, siis... see minu veidi punnis kõht, mis 4.raseduskuu kohta külgvaates fotodelt liiga teravalt esile tungib, peidab endas väikest Jukut)
9.märts - Cancun
Väsimus kohtub puhkusega.
Cancuniga kui linnaga on lood sellised, et nagu on ja ei ole ka. Ilmselt sōltub, kes mida otsib. On linna ja melu, on päikest ja ookeani, on tihedat liiklust ja räpaseid tänavaid, on luksust ja on vaesust, on kultuuri ja on muusikat, on äri ja meelelahutust. Ehedusest jääb ehk puudu, aga suurlinn on ta vaieldamatult.Igal sammul hoiatatakse meid halbade kavatsustega vennikeste eest. Hea, et meie esimese katse leida rand, katkestas sümpaatne kaelata jōmm, kes pōōsaste vahel luusivatele turistidele väga arusaadavas kehakeeles selgeks tegi, et edasi minnes ootab meid tōenäoliselt ees relvastatud rööv. Näitlejameisterlikkuse eest mees ehk Oskarit ei saaks, aga piisavalt veenev oli ta küll, et kohemaid kanna pealt ringi keeraksime... Hmm... ja hetke pärast tema Audis istuksime, et lasta end ōiges suunas juhtida.
Nii ongi, et sealsamas (vōimaliku ohu kōrval) juhtume jutustama (peamiselt küll hispaania keeles, mida me kamba peale kümmekond sōna valdame) väga meeldivate kohalikega, kes on valmis meiesuguseid veidi eksinud kahvanägusid meeleldi aitama.
Aga mererahvast kisub ikka nagu magnetiga vee äärde, mistōttu esimesest ebaōnnestunud katsest hoolimata jätkame teekonda veekogu poole nagu ühed korralikud eestimaised kahepaiksed.Rand on pikk, no ikka väga pikk. Ja ilus. Kusagil olevat keegi seda Miami beach'iga vōrrelnud. Ei pane palju mööda. Olelemisvōimalused varieeruvad kaasavōetud tekikesest ja päevavarjust kuni üliluksuslike moodubaarideni välja, kust kallitel baldahhiinvooditel lebavad keskmisest kurvikamad näitsikud end ōlitada ja "seebitada" lasevad.
Kurve meil pole ja ōli jäägu ka koos hommikuse peekoniga pannile, aga puhkuse esimese päeva puhul ostame meiegi moekas rannabaaris 25€ jagu krediiti, mille eest siis lamamistoolid, varju, ohtralt ülimaitsvaid mereande ja ämbrite kaupa värskeid janukustutajaid tarbida vōime. Nii me seal, pea et veepiiril, moodne EDM taustal mürtsumas, oma talvekülmast räsitud olekut turgutame.
9.märts - Rio Lagartos Las Coloradas
Elu ilma roosade prillideta vōib samuti roosa olla.
Alustame seekord autodest. Jah, mehed, naised teavad, et autod on erinevad. Me ju näeme, et osad on punased, teised hallid, kolmandad valged. Ega me mingid rumalad ei ole. Daaa!
Rendiauto valimise soovitus number 106: lisaks sellele, et kontrollid, kas rool on ōigel pool, kas uksed lukustuvad, uuri kindlasti järgi, kas valitaval autol ka kütusepaak on. Meie "upgrade'tud" Chevrolet'il seda kahjuks kaasas polnud. Vōi kuidas nimetada autot, mida renditakse riigis, kus linnade/vaatamisväärsuste/tanklate vahemaid mōōdetakse sadades kilomeetrites, aga paagi suurus on napid 35 liitrit? Suurte 5-liitriste veekanistrite kogumine on meie majas nüüd igatahes au sees.
Olles selle mopeedimōōtu mahtuniversaali triiki kohvreid ja kotte täis pakkinud, vōtsime Cancunist suuna Rio Lagartose peale. Kui miski naisi erutab, siis on see kahtlemata roosa värv. Tihti erutab see ka mehi, aga nad ei julge suure gay-ohu tõttu seda lihtsalt tunnistada. Igatahes. Omapärased roosad järved Yucatani poolsaare põhjatipus said selle päeva peamiseks sihtmärgiks.
Olenemata asjaolust, et oleme läbi tuuseldamiseks valinud ühe hiiasliku riigi väikese kirdenurga, on läbitavad vahemaad päris pikad. 250 kilomeetri ja umbes 4 tunni pärast tunnistasime imeilusat roosat värvi iseenda ihusilmaga. Ilus!50 peesose (2.50€) sissepääsupileti vastu saime isikliku saatja, kes valvas kullipilgul, et vaatepildist joobnud ullikesed jalgupidi sellesse imesse ei siseneks. Samm veepiirile liiga lähedale ja pisikese kurja mehhiklase läbitungiv pilk ning keelav näpuviibutus on garanteeritud.Iseenesest pole tegemist aga kaugeltki mitte mingi maailmaimega. Nende järvede roosa värv on tingitud soolases keskkonnas kasvavatest punastest vetikatest, planktonist ja soolvee krevettidest. Kuumuse tõttu tekkiva vee aurustumise tagajärjel muutuvad järveorganismid kontsentreeritumaks ja annavad veele omapärase erkroosa värvi. Iseenesest on tegemist inimtekkeliste järvede/basseinidega, mida riigi üks suuremaid soolatootmise tehaseid oma toodangu valmistamiseks kasutab.
Kunagi oli neis järvedes "ujumine" turistidele lubatud, nüüd ei tohi neisse enam varvastki sisse pista. Ühtpidi on inimene koos oma moodsa keemiaga neile ökosüsteemidele ohtlik, teisalt pole ilmselt ka antud järve vesi inimorganismile just parim paik vedelemiseks.
Lisaks elab roosade järvede ümbruses tuhandeid flamingosid (ka krokodille, kilpkonni ja jaguare, kui veebipõhiseid infoallikaid uskuda), aga kahjuks me sel päeval ühtegi neist ei kohanud. Vaid üksik pelikan ulpis teeäärses soolabasseinis.
Tagasiteel jõudsime umbes 105 km pärast veidi suuremasse asustatud paika - Valladolid'i linnakesse. Kuna aga soise pinnase tõttu on riigi selles osas maanteid vähe, siis jõuame siinoleku ajal seda linna veel mitu korda läbida. Kõik teed viivad Valladolid'i!
Maanteed on pikad, sirged, hea kattega ja suurepäraselt märgistatud. Ainult, et teid ääristav loodus on... pehmelt öeldes sigaigav! Sadade kilomeetrite kaupa läbimatut okkalist põõsastikku, mille tagant ei paista midagi. Siis järgmised 100 kilomeetrit lagedat karjamaad. Peale mõne lumivalge kõhetu lehma taas mitte midagi. Saja kilomeetri jagu hõredat metsa ja kõik algab otsast peale. Neile, kes otsivad imelisi loodusvaateid, soovitan kohe eos mõni teine paik valida. Ja kui kõige selle juures avastada, et sõidad bensiiniaurude pealt ja lähim tankla on... 2 kilómetros/5 kilómetros/12 kilómetros (sest igal kohalikul on erinev arusaam kaugusest), siis muutub olukord veidi "põnevamaks".
Valladolid'ist lahkusime päikeseloojangul, et 2 tundi hiljem pilkases pimeduses oma järgmisesse peatuspaika, Playa del Carmenisse jōuda.
10.märts - Playa del Carmen
Carmen, Carmen, mida sa teed?
Eile hilisõhtul Playa del Carmeni kuurortlinna oma rendiapartement'i juurde jõudes selgus, et oleme end elama asutanud miski ööklubi kõrvale. Popid YouTube hitid karjusid nii, et praktiliselt võimatu oli end kurdistumise eest kaitsta. Siiski, siiski. Veidi hiljem sai selgeks, et raju muusika taktis toimub naabermaja garaaži sarnases ruumis hoopis mehine musklite pumpamine. 24/7 fitnessklubisid siin maal vist veel ei tunnistata, mistõttu vaikis kisa juba veidi enne südaööd kui viimane higipiisk langenud oli. Vedas.105 ruutmeetrit, 2 magamistuba, 3 vannituba, 2 suurt rõdu, siseõu ja bassein - siia me jääme!
Playa del Carmen ise on pika rannaribaga kuurortlinn Kariibi mere ääres. Oma olemuselt meenutab see veidi Tenerifel asuvat Playa de Las America'st, aga selle vahega, et Tenerife kuulub siiski Euroopa koosseisu, Carmeni rand aga on Ladina-Ameerika mis Ladina-Ameerika. Ja see vahe on hiiglaslik. 2005. aastal pühkis linnast üle orkaan Wilma. Jumal teab, kas enne seda oli linnas prügikaste ja märgistatud ülekäiguradasid rohkem... Tundub, et DJ David Guetta't need pisiasjad ei häiri, sest muidu poleks ta end ilmselt siia elama asutanud. Enne teda aga, no nii umbes 4000 aastat tagasi, kultiveerisid iidsed maiad siinsetel aladel närimiskummi.
Et meilgi midagi närida oleks, otsustasime oma sisehoovi rõdul väikese grillpeo korraldada. Siinmail on nimelt jumalast OK kortermaja rõdul lahtise leegiga süüa küpsetada. Lohistasime majapidamisruumis oleva suure UFO-grilli rõdule, panime popid ladinarütmid meeleolu looma ja asusime liha-kala-mereande marineerima. Ei jäänud palju puudu, et oleksime need sama targalt ja sama toorelt külmikusse tagasi pannud. Ei hakanud see süsi põlema ei paberi, ei toiduõli abil. Põletasime hunniku värvilisi brošüüre, sulatasime üles Igori tutika välgumihkli, katsime kogu kvartali paksu musta suitsuguga, aga mida pole, seda pole. Tuld nimelt. Agarad noorskaudid ei jätnud aga asja sinnapaika, vaid haarasid paar rulli kvaliteetset pehmet wc-paberit ja tunni pärast särtsusid söed nii, et ka naabrid võisid sest tulemängust osa saada.
Eestlane on visa, mis siis, et järgmisel hommikul oli kuulda naabrite kisa...
11.märts - Chichen-Itza
Kui kivi taga ka on kivi.
Ajavahe tõttu pole varahommikul 5-st ärkamine kuigi keeruline (teeme kõike teie seinakellast 7 tundi hiljem). Kui on kindel soov midagi näha, kuhugi sõita, tuleks startida veel enne päikesetõusu (mis juhtub täpselt kell 7), et vältida põrgukuumust maanteedel. Tubli turisti teejuhtki ütleb, et kiftimate vaatamisväärsuste juurde jõua pigem varem kui hiljem. Hiljem ei trügi sa enam mitte tuhande, vaid kümnete tuhandete omasugustega võidu.
Punkt kell 6 panime oma Chevrolet'ile hääled sisse ja võtsime suuna Chichen-Itzá [tšitšen-itsa] poole.
NB! Autorendi nipp nr 107: autot vastu võttes kontrolli, kas sel ka kojamehed on. Väikesed vidinad, aga võivad vajalikuks osutuda. Meil ei olnud.
Ja täpselt kell 8 olime värava taga, mis... oleks pidanud juba paar minutit avatud olema..? Koos meiega väljendasid asjaolu üle hämmastust veel 5 autotäit ajaloohuvilisi. Me nimelt polnud arvesse võtnud asjaolu, et väikese Yucatani poolsaare kirdetipus on üks ajavöönd - Miamiga samas suunas asuvad seierid. Ülejäänud suur Mehhiko elab aga tund või paar veel rohkem tagapool. Paarsada kilomeetrit sõitu ja olime võitnud terve tunni vaba aega. Värava taga.
Liigne agarus pidavat ogarus olema...Mida sel varajasel hommikutunnil seal siis ka kaeda on?Mäletad veel neid maia-tüüpe, nätsukummi mehi? Ah, jõuad sa siis ka igat ühte meeles pidada. Need on need maiad. Maiad (on kasutatud ka nimetust maajad) on indiaani rahvad, kes elavad Lõuna-Mehhikos ja Kesk-Ameerika põhjaosas.
Oleks nad siis mingid niisama kamp, aga ei. Nende tsivilisatsioon saavutas silmapaistvaid tulemusi hieroglüüfe meenutava kirja, matemaatika, arhitektuuri, astronoomia ja kalendrite loomise vallas. Olid, mis nad olid, tegid, mis nad tegid siin tihedas läbimatus võserikus, aga meie, Vana Maailma tolleaesele kambale tegid nad igal juhul silmad ette!
Nagu egiptlased (kelle olemasolust neil aimugu polnud, sest Ameerika oli veel avastamata) otsustasid nemadki ühel hetkel vähe tublimate meeste auks kohutavalt suuri püramiidi-laadseid kolakaid püstitama hakata. Kurb on asjaolu, et rängalt nuputanud ja ehitada rüganud maiad ei teadnud, et kusagil kaugel, teisel pool suurt ookeani olid teised tüübid juba tuhandeid aastaid varem sarnase asjaga hakkama saanud... Aga iga uus pidavatki olema ammu unustatud vana. Meeletu maa-ala, mis ühe maiade püsti pandud püramiidi all jäi, lugematu arv töötunde, üsna ebapraktiline sisekujundus - efektiivse aja- ja materjalikasutusega nad just ei hiilanud. Aga. Tänapäeval vahivad miljonid silmapaarid aastas neid kivimürakaid ja mõtlevad, et olid ikka vinged sellid küll... Nii ka meie.
Vaieldamatult kuulsaim nende loodud kivilinn kannab nimetust Chichen-Itzá ehk maiade keeles "Itzade kaevusuue". Arvatakse, et nimi tuleneb suurest cenotest (veega täidetud koobas), mis asub kunagise linna territooriumil. Chichen-Itzá pole mitte ainult üks UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvatest objektidest, vaid ka üks seitsmest maailma imest, mida võimalusel oma silmaga üle vaadata võiks.
Eeskujuliku nõukogude taustaga nagu me oleme, sabatasime oma piletisaba ära ja pääsesime üüratu, 480 peesose (u 25€) lunamaksu vastu "linna" territooriumile.Paarsada meetrit mööda "peatänavat" (mitte unustada, et asume keset kõige ehtsamat võserikku) ja jõuabki koheselt Chichen-Itzá kõige kuulsama maamärgi ehk Kukulkani püramiidi juurde. Ilus küll. Hunnik kivi (mõtle, mida sellest oleks saanud ehitada...). Või siiski mitte. Selle astmikpüramiidi igal küljel on trepp. Püramiid ise asub võrdsete, 55,5 meetriste külgedega ristkülikul. Igal trepil on 91 astet ning koos tipus asuva platvormiga teeb see kokku 365 astet ehk 1 aste iga päeva kohta. Need trepid jaotavad ka püramiidi astmed 18-ks terrassiks, mis vastavad 18 maiakalendri kuule. Nonii, nutikad eesti arhitektid, mis teil vastu on panna?
Lisaks kesksele püramiidile asus linnas veel hulgaliselt erinevaid hooneid: templid, tseremooniapaigad, aurukamber? (põhimõtteliselt nagu meie spa), suur palliväljak, elumajad jms.
Kahju, et see kamp omavahel kangesti tülli pööras, kodusõtta sattus ja halbade asjaolude tõttu linn 12.sajandil põhimõtteliselt hävis.2,5 tundi jalutamist kunagise hiigellinna territooriumil, päike lagipähe paistmas, oli piisav, et meist kõigist jalgadel keedumakaronid teha.
Mida nende al dente'ks "keenud" turist-makaronidega ikka muud peale hakata kui jaheda veega üle kasta, et keemisprotsessi peatada. Chichén Itza territooriumilt välja vaarudes tärganud ideed koduteel mõnd kuulsat cenote't külastada võib pidada viimaste päevade geniaalsemaks mõtteks.
Cenoteks nimetatakse sisuliselt maa-alust järve või meteoriidikaatri sarnast veekogu. Yucatani poolsaarel maapealseid mageda veega jõgesid ei olegi, on vaid suur maa-aluste jõgede süsteem, millest saab aimu erinevaid auke (cenotes) külastades. Koobastes on kift sinise tooniga vesi ja enamjaolt suurepärane nähtavus, mistõttu on snorgeldamisvarustust mõistlik kaasas kanda. Cenotesid on Yucatanil ja Kariibi mere saartel palju, erinevate andmete järgi kümneid tuhandeid. Vanade uskumuste kohaselt on tegemist otseteega hauatagusesse maailma. Tegelikult on see ju lihtsalt veesilm, looduslik karstilehter, ei pea kohe surmaga ähvardama. Vesi on enamikes cenotedes ülipuhas aga ka üsna jahe. 30-kraadisest maapinnal valitsevast kuumusest maa sisse, jahedasse koopasse laskuda ja seejärel vette hüpata on aga lausa lust.
Teekonnal Chichén-Itza'st Playa del Carmenisse jõudsime külastada vaid 5 erinevat cenotet. Neli neist olid ujumisvõimalusega, viiendas olime oma kambaga aga ainsad külastajad. Päris spuuki.Kõige ägedamaks senikülastatutest osutus kindlasti Ik Kil. See fantastilise välimusega 60 meetrit sügav ja taevale avatud 40-meetrise diameetriga cenote on midagi nii ilusat ja erilist, et selle kirjdamiseks jääb kaunis emakeeles sõnu puudu. Oleks, et pilt annaks tõelisust edasi... aga kahjuks teeb ta seda vaid osaliselt.
Kuna cenotede paradiis Tulum'i ümbrus ootab meil veel avastamist, siis loodetavasti saan teid paari päeva jooksul veel mõne kadedaks tegeva fotoga kostitada.
Hädavaevu jõudsime paagitäie kütusega oma päevase tiiru, kokku umbes 400km, ära teha ja õnnelikult koju tagasi.
Õhtu lõpuks valgus pool meie kambast laiali, kusagil pidavat nimelt häid praetud rohutirtse pakutama. Rahu, ainult rahu! Raha meil veel jagub, nälga pole ka tundma pidanud, aga miskipärast on nii, et juba titest peale kipume kõike suhu toppima ja hambaga proovima. Tea, kas on tingimata vaja... (käsi püsti, kes pole kunagi mündi sisse hambajälgi üritanud vajutada! Ja kas on miskit rahast veel räpasemat?).
Tõsi, elu on siin üsna kallis. Aasia riikide või Balkanimaadega võrrelda ei maksa. Seltskonnas viibivad tekiila-akadeemikud ütlevad, et pudel mehhiklaste rahvusjooki maksab pea et sama palju kui meie Ossinovski viinavaba(s)riigis. Kohv ja restoraniports on ehk 5-10% soodsam. Tegevused, meelelahutus, pääsmed on pigem kallid kui soodsad. Külalistelt küsida nad oskavad. Kahtlustan, et kohalike 500€-se keskmise kuupalga juures kehtivad neile mingid alternatiivsed hinnakirjad, mida jagatakse kõigile 160-sentimeetristele tõmmudele kohalikele leti alt.
Puuviljad seevastu on odavad ja KOHUTAVALT, ÕUDSALT, LUBAMATULT (ilus keel see eesti keel) maitsvad! Kuigi erinevaid hõrgutisi pakutakse rahvusköögis igale maitsele, peamiselt küll vürtsi armastajatele, on minu vaieldamatuks mehhikopäraseks lemmiksöögiks... arbuus! Pole probleemi hommikusöögiks 2 kilo mahlaks pressida ja teist nii palju lihtsalt ära süüa. Ja siis õhtul seda gurmeeprogrammi korrata. Üks väike miinus asja juures siiski on. Olen uurinud kaasas olevalt arstitudengilt võimaluse kohta ööseks kateeter paigaldada. No et uni rahulikum oleks. Lisaks ananassid, mis koosnevad siin vist ainult suhkrust, ja siis mangod ja virsikud ja teised. Vääna suud ja limpsa keelt, sest enchiladasid, quesadillasid, fajitasid, burritosid, takosid, nachosid ja muud mehhiko pärast müüakse igal sammul.
Teie valmistage endale samuti maitsev õhtueine ja pange Seitsmesed uudised mängima, sest võimuladvikus näikse toimuvat grupeeritud lolliks minemine. Tea, kas julgebki tagasi tulla. Ehk oleme liiga päevitunud või liiga vabameelsed või niisama kasutud ja riiki koormavad eelkeskealised lastetud naised-mehed.
13.märts - Akumal Beachil
Kas kilbiga vōi kilbil?
Kuna paigalseis on põhimõtteliselt tagasiminek, siis pakkisime eile oma 110 asja autosse ja võtsime suuna lõunasse, palju kiidetud väikesesse kuurortlinna Tulumi. Et kiiruspiirangut tähistavad märgid on siinmail vaid kaunistuseks tee äärde püsti pandud, siis on pikkade vahemaade läbimine üsna väle protsess, mis siis veel lühikestest sutsakatest rääkida. Playa del Carmen - Tulum, 60km kiirteed.
Kindel kodu-eestis välja mõeldud plaan oli poolel teel, Akumal Beachil, peatus teha ja koos kohalike metsikute kilpkonnadega paar tiiru ookeanis ujuda. Akumal tähendabki maiade keeles "Kilpkonnade koht". Soodsad veeolud tuulevaikses lahesopis ja piisavalt korallide vahel leiduvat mahlast toitu on muutnud selle piirkonna kipside jaoks mõnusaks elupaigaks. Kui veel paar aastat tagasi oli Akumal'i rand avatud, kõigile tasuta ja valitsesid kirjutamata mõistusepärased reeglid ranna-alal viibimiseks, siis nüüd on rand valitsuse karmide meetmete tõttu igast küljest reguleeritud, kehtib sissepääsu tasu ja range kontroll inimlooma ootamatu käitumise üle. Võttes arvesse, et see va inimloom on üldse kõige hullem ja lollem loom planeedil, iseendale ja ümbritsevale kahjulik, kellel insta-iha ja facebooki-fantaasiad sunnivad pöörasusi tegema, siis on reegleid 110% vaja (nagunii vähemalt pooli reeglitest rikutakse pidevalt ja silmagi pilgutamata). Lugedes hirmuäratavaid põhjendusi ranna taoliseks valvamisvajaduseks (näiteks on tundunud paljudele turistidele hea plaanina kilpkonni sülle võtta või nende peale istuda, ikka hea fotojäädvustuse nimel, või neile inimkōhule sobivaid snäkke sisse sööta. Sabast sikutamisest ja munade väljakaevamisest ma ei räägigi), maksame hea meelega 100-peesose sissepääsutasu ja jõuame seeläbi ühte imeilusasse kariibimere äärsesse randa. Cancuni hotellidega ääristatud rand oli kift, Playa del Carmeni oma seevastu mittemidagiütlev, aga Akumalis võiks kohe pikemalt peatuda. Kuna meie soov oli siiski kilpkonni näha (olgu siis rannas, vee all või vee peal), siis parimaks võimaluseks neid kohmakaid ent kauneid elukaid kohata, oli suunduda snorgeldama. Aga ka see pole siin niisama lihtne, et prill pähe, toru suhu ja paidjomm! Snorgeldada võib ainult kindlates piirkondades ja kohaliku giidi juhtimisel. Nii me kuuleka väesalgana oma ustavale teejuhile järgnesime.
Veealune maailm on ikka imeline, isegi kui põhja parasjagu vikerkaare värvilised korallid ei kata või Nemo ja teised tema uimedega sõbrad parvedena vastu ei uju. Ei läinudki palju aega kui esimene kilbik meie kõhtude alt läbi ujus ja siis korraks pinnale õhku hingama tõusis. Hetk, kui see ürgne loom sinu poole suuna võtab ja sul maapinna puudumise tõttu keeruline suunda muuta ning liikuda on, tekitab ikka kõhedust küll. Hetk hiljem juhtis meie giid tähelepanu merepõhjas lösutavale raile (täpsemalt Amblyraja badia, raisid on nimelt 625 erinevat liiki). See naljakas tuulelohe sarnane pika sabaga kala on lähedalt vaadates ikka äge küll. Tol hetkel seal vee all polnud ma muidugi sugugi kindel, kellest või millest härra/proua kala toitub, aga kuna meil teda nii rahulikult jälgida lubati, siis ilmselt oli tal kõht juba täis. Lisaks kolmele kilpkonnale, neljale raile ja hunnikule värvilistele kaladele me selle tunniajase retke käigus rohkem kedagi ei märganudki. Põnev oli sellegipoolest. Kuni selle hetkeni kui mõistsime, et see tagumik urvakil veepinnal hulpimine tähendas ka tagumiste palede ja pükste ning ujukvesti vahele jääva inimnaha konkreetset punaseks põlemist. Kuna hommikul oli teada, et kavatseme külastada erinevaid cenotesid ning kilpkonnadega ujuda, siis jätsime targu päikesekaitsekreemid kasutamata. Hoiatused inimese kasutatava keemia (kreemid, õlid, deodorandid jms) kahjulikkusest neile erakordsetele looduskeskkondadele ripuvad igal pool. Oli valida meie naha ja ainulaadse looduse sälitamise vahel. Otsustasime looduse kasuks. Akumalist välja sõites olime kaardile märkinud 4 erinevat cenotet, mida külastada soovisime. Neid tihnikutest, küngaste ja võserike vahelt otsides võib tunde mööduda. Meenutan, et loodus on siin jätkuvalt sama igav kui vaadata muru kasvamist tagaaias. Mingeid oh!-e ja ah!-e hingematvate loodusvaadete peale üheltki reisijalt autos ei kuule. Ka kõik kaasavõetud mälumängud on meil juba läbi mängitud. Kuldvillaku uuel hooajal pole teil lootustki!! Nagu ma ka korra varem kirjutasin, siis kui muuga on nagu on, siis raha küsida nad va kurivaimud oskavad. Enamike koobasjõgede külastamine maksab 400-500 peesot (20-25€). Lihtne matemaatika koostöös pangaautomaadiga ütlevad pärast paari päeva lihtsalt ERROR. Nii mõneski piletisabas keerame seetõttu otsa ümber. Ja targasti teeme, sest tegelikult pole sissepääsu hinnal ja cenote ilul mingit seost.
Nii jõuame Nic Te Ha-ni, mille pääse maksab vaid 100 raha, aga on nii ilus, et maksa või juurde. Bussitäis lugemisoskamatuid turiste on just lahkunud, jättes endast veepinnale paksu kreemikihi sillerdama. Selle ajavad omakorda laiali järgmised, kes vette hüppamist keelava märgi kõrvalt vana head "pommi panemist" harrastavad. Igaks juhuks ütlen, et kui jätate Mehhikosse tuleku väga hilja peale, siis võib olla, et lisaks randadele on ka mitmed cenoted külastajatele suletud. Ikka inimeste endi pärast. Ikka selleks, et säilitada neis elavat floorat-faunat.Järgnevaks seitsmeks päevaks oleme broneerinud Tulumi äärelinna apartmendi, et sõidutundidest kangeid tagumikke ja ületöötamisest huugavaid ajusid turgutada. Esimene märksõna, mida lühikese siinviibitud aja kohta öelda oskan, on niiskus. Niiskus kõikjal. Toas, õues, riietes, mis on kleepuvalt nätsked nagu oleks pesust tulnud. Esimese asjana kakkusime kõik uksed, aknad ja muud pilud pärani lahti, et mingigi osa niiskusest välja tuulutada. Hädas külalistele on tänaseks appi saadetud lausa eraldi probleemi lahendama tulev brigaad. Valge turistiga on ikka raske. Elame-näeme, kas "brigaad" suudab kliimat muuta ja seeläbi meie kaebuse ulatust vähendada.
Pool meie kambast on miskit kummalist metsausku, valmis silmagi pilgutamata maksma raha, et broneerida koht ühistelgis, privaatsel madratsil keset dzunglit. Selle poole saatsime täna raske süsamega Calakmul'i poole teele. Olevat need va maiad sinna kaugele sügavale dzunglisse ka miski kivist linna püstitanud... Olgu jaaguarid neile armulised, ärgu krokodillid seda tekiilast läbi imbunud liha himustagu ja tegelegu maod nahaajamise tülika protsessiga. Ja mis peamine - pidagu see Chevrolet'i pann ikka vastu!
14.märts - Tulum
Jälle sünnipäev!
Ideaalse sünnipäeva valem. See on lihtne!
Liida 1+2+3 ja ōige vastus ongi käes!
1. See on selline päev, mil vōib magada nii kaua kui isu on (vōi selle hetkeni kui keegi on otsustanud ameerikapärase üleslaulmise kasuks). Seda esiteks.
2. See on päev, mil pole mitte kuhugi kiiret ja mitte midagi ei PEA tegema, aga kōike VŌIB teha. Seda teiseks.
3. See on päev, mil päike paistab hommikust ōhtuni (14.märtsil leidub sellist ilma väga paljudes maailma paikades, Eesti üldiselt nende hulka ei kuulu). Ülioluline tingimus ideaalse sündimise päeva pidamiseks.
On viies kord nautida oma aasta tähtsaimal päeval kōiki ülalloetletud ideaalse päeva vōrrandi liidetavaid. Varem olen vanemaks saanud Marokos (kus üks pōlisrahva hulka kuuluv vanamees mulle paaripäevase kitse kinkis), Vietnamis (kuhu oli selleks päevaks kogunenud tavatult palju minu Eesti sōpru, kellest üks poole päeva peal paljaks varastati), Dubais (kus mind alaealise väljanägemise pärast 18+ randa kokteile rüüpama ei lubatud. Dokumenti polnud mul kaasas, jutt turvameest ei veenud ja nii see ōnnitluspits tōstmata jäigi) ning Iisrael/Riias (kus kōik läks nii hästi, et midagi ei juhtunudki).Seekord siis palavas rannikulinnas Tulumis.
Teate, tegelikult saab seda vōrrandit veel täiendada:
4. Pere, sōbrad, kolleegid, naabrid.Kuigi teid füüsiliselt kohal ei ole, olete erinevate moodsa aja digi- jms lahenduste abil endast täna tihedalt märku andnud. Suur tänu!
Öelge iga päev kellelegi midagi sama ilusat ja nii me ōnnelikuks saamegi.
Täna sain ma taaskord 25 aastat nooreks. Passi piidlevad nagunii ainult ametnikud piiripunktis, teistel, kaasa arvatud mul endal, sinna pilku heita pole vaja.
Miks just 25? Esiteks on see lihtsalt üks ilus ümmargune number (ümmargune ongi suhteline mōiste). Lisaks on see aastakäik, kust edasi on elu läinud vaid pōnevamaks, pöörasemaks, kummalisemaks, rõõmsamaks, kurvemaks, kiiremaks, ootamatumaks, ägedamaks, armsamaks, üllatusterohkemaks ja ükskōiksemaks, sügavamaks, paremaks, päikeselisemaks ja tormilisemaks. Ühesōnaga - elu on täiega väärt elamist ja üksluisust sellesse ei mahu.
15.märts - Tulum
Varem oli parem.
Kust ma seda tean? Ega täpselt ei teagi, aga igal juhul näikse minevat hullemaks. See eluolu siin kunagises pisikeses hipilinnas.
Viimase 15 aastaga on Tulumist kui väikesest Mehhiko külast, tšillivate seljakotirändurite paradiisist saanud riigi üks suurimaid "peidetud aardeid", milles salapära enam pole, sest kõik teavad seda saladust.
Paljasjalgsed kaunitarid, habemetes hipid, tätoveeritud tšikid ja lohakalt mitte-machivad bikiinid, jooga, veganlus ja tänavamuusika. Lisa veel päevitunud kehad, lehvivad lokid ja värvilised ereliukase-tüüpi jalgrattad ning saadki silme ette pildi aastatetagusest Tulumist. Nagu Kalamaja (enne kui rahapatakatega suhtlemiskunsti ja inimlikkust mittevaldavad teen-mis-tahan tüübid sinna kanti kolima hakkasid). Tänasel päeval toimub iga vähegi kõbusama maalapi peal ehitustöö. Iga mees, kes kellut või haamrit jaksab hoida, ajab lähedal asuvas põõsas omasugustega juttu. Pärast teevad nad vist natuke tööd ka, sest ma ise oma silmaga nägin, et ühe kastika kastis oli täna paar kotti vähem tsementi kui üleeile. Tundub, et plaan on linnake kordades suuremaks ehitada. Kõik on suurem kui varem. Kõik on uhkem kui varem. On see tingimata positiivne? Kellelegi kindlasti.
Kuna tänased ilmaolud olid liiga selge taevaga, üliniiske õhu ja eelmistest päevadest oluliselt palavamad, siis ei tundunud moeka korviga linnaratta laenutamine täna hea ideena. Džungi-ekspeditsiooni osalistel on ka alles teine päev, mistõttu meil ka oma rendi-Chevrolet'i kasutada polnud. Seetõttu istusime valgete kontoriinimeste kombel konditsioneeritud taksosse ja lasime end Tulumi rannapiirkonnas asuva iidse maiade linna varemete juurde viia. Noh, et kui need juba suure vaevaga siia kalju otsa said püstitatud, siis väärib see pingutus igal juhul kaemist.
Viga nr 1: ära luba endale pikka hommikuund kui oled otsustanud mõnd kuulsat maamärki külastada.
Viga 2: kui oled avastanud, et viga nr 1 on juba tehtud, siis ära katsugi seda heastada ja plaanitust paar tundi hiljem kohale ilmuda. Jää parem uut hommikut ja uut võimalust ootama. Meie tegime mõlemad vead ja leidsime end väga väga ilusast kohast - ookean, varemed ja rohelus. Ja karjade viisi hüsteeriliselt selfitavaid inimesi, kelle vahel higisena trügida tuleb. Tundus nagu oleksime sattunud keset rahvusvahelist võistlusmängu "Võidab see, kes kõige kiiremini kõige rohkem pilte teeb ja väravast välja jõuab". Õnneks oli sissepääs erakordselt soodne, mistõttu ei jäänud miskit kripeldama kui üsna kiiresti pärast iidse linna territooriumile jõudmist sealt kiired sääred tegime. Kahjuks ei oskagi ma nüüd seda kohta ei kiita ega laita, soovitada või hoiatada. Koht oli ju küll, aga inimesi oli rohkem.
Otsus tasus end aga igati ära kui kümmekond minutit hiljem end valgele rannaliivale palmide villu pikali viskasime ja raamatud välja kraamisime. Lamamistooli pärast läks meil ühe hiina neiuga küll pisut rabelemiseks, aga mida saab see pisike olend ühe valjult rääkiva ja hoogsalt žestikuleeriva blondi hiidinimese vastu? Kuni hilisele lõunasöögile suundumiseni ei soovinud keegi meist seal üle ega läbi ronida, end meie vastu hõõruda või varbaid sodiks trampida. Milline õnnis rahu.
Lõunatamiseks valisime taaskord kohaliku itaalia restorani, mis meid juba päev varem oli kahvliharude vahesid ja sõrmi lakkuma pannud. Deliziosa! Itaalia toidust ja veinist midagi paremat lihtsalt ei ole. Maod maani välja venitatud otsustasime siestat pidada omaenda sisehoovis basseinile piisavalt lähedal, et ei peaks üle paari sammu tegema, aga et jumala eest Wifi ei katkeks. Suure vaevaga soetatud kohalik kõnekaart võimaldab veel vaid helistada, 3G lahkus sellelt teisel päeval pärast kolmandat kasutusminutit.
Lõunatamiseks valisime taaskord kohaliku itaalia restorani, mis meid juba päev varem oli kahvliharude vahesid ja sõrmi lakkuma pannud. Deliziosa! Itaalia toidust ja veinist midagi paremat lihtsalt ei ole. Maod maani välja venitatud otsustasime siestat pidada omaenda sisehoovis basseinile piisavalt lähedal, et ei peaks üle paari sammu tegema, aga et jumala eest Wifi ei katkeks. Suure vaevaga soetatud kohalik kõnekaart võimaldab veel vaid helistada, 3G lahkus sellelt teisel päeval pärast kolmandat kasutusminutit.
Olgu vahemärkusena öeldud, et eile hommikul külastas meie apartmenti kohalik brigaad, kes tuli lahendama meie poolt talumatuks tembeldatud liigniiskuse probleemi. Google translate abil saime teineteisest kuidagimoodi aru. Selgeks sai ka see, et kohalikku kliimat ja maja ehituslikke iseärasusi see ekipaaž muuta ei suuda. Ōpetasid meid vaid ōhukuivatit? kasutama. Nüüd valame iga mōne tunni tagant masina veepaaki tühjaks. Ikka mitu liitrit korraga. Lisaks vehklevad laes elu eest kõik tiivikud, et seda paksu õhku ringi ajada. Õnneks on terrass nii parajalt ukse ees ja piisavalt lahmakas, et siruta end nii- või naapidi, ikka on mõnus. Nii on pikkadel pastalintidel ka parem oma retke sisikonnas läbida.
17.märts - Tulum
Auk on auk?
Džunglistaarid jõudsid tsivilisatsiooni tagasi alles südaöö paiku kui meie, pikast mitte midagi tegemise päevast rampväsinutena juba voodis teist külge keerasime. Hommikul otsustasime taasühinemise tähistamiseks veel ühe cenotede tiiru teha. Olime plaaninud selle tarbeks küll moekad korviga ereliukased rentida, aga kuna Chevrolet'i-pann seisis kurvalt maja ees, siis otsustasime talle viimase õnneliku tööpäeva kinkida.
Tulumi linnapiirist vaevu paari kilomeetri kauguselt leidsime Canavera nimelise veesilma. Kuna olime kodust lahkumisega jälle hilja peale jäänud (sest no sa katsu ühte aeglast Kalvetit taltsutada. Ja kujuta nüüd ette kahe üliaeglase Kalveti karjatamist...), siis ei olnud me selle erakordse augu ääres sugugi mitte ainsad. Aga hüppe- ja ujumisjärjekorras ootamine tasus end kuhjaga ära. Oli ikka ilus auk küll. Õigemini mitu auku, millest julgemad end sügavale koopa sisemusse kukutasid.Olete näinud horror-movie't "The Ring"? Seda stseeni, kus see pikkade sorgus juustega ja hirmuäratava näoga tüdruk kaevusuust välja ukerdab? Cenote Canavera ääres tegutseb oma Samara. Veidi kõhedust tekitav kriitvalge naha ja pikkade juustega tüüp, kes prussaka kombel ülikiirelt iga minuti tagant koopa sisemusest pika puidust redeli abil maapinnale ronis. Kuidas ta nii kiiresti jälle alla sai, ei jõudnud keegi meist jälgida. Mingil hetkel tundus, et äkki on tegu kaksikutega, aga kuna tüübi ujumispükste taskud olid konstantselt ühtmoodi tagurpidi, siis langes see seletus sama kiirelt põrmu kui tüüp ise koopa sisemusse. Esimesel korral, mõned päevad tagasi, meil kuulsat Grand Cenote't külastada ei õnnestunud. Nende imekspandavate veesilmade kasutamiseks on ette nähtud nimelt kindlad ajavahemikud. Neist määratud aegadest varem või hiljem igasugune ligipääs puudub. Seetõttu jäime meiegi tol korral värava taha. Täna olime aga igati õigel ajal platsis. Ooo jaaa! Kui Yucatani poolsaare looduses üldse midagi ilusat on, siis on need vaieldamatult cenoted. Keegi ei tea vist päris täpselt, palju neid maa-aluseid järvi siinkandis on, igal juhul loendatakse neid tuhandetes. Ja kuigi vōib tunduda, et mis saab ühes mageveega täidetud lombis teisest nii erinevat olla, siis ON! Meie kogemustepagasis on tänaseks 8 erinevat cenotet - igaüks ainulaadne ja meeldejääv.Igal juhul kuulub Grand Cenote minu koostatud edetabeli tugevasse esikolmikusse. Grand tähendas siinkohal tõesti suurt. Pime tunnelilaadne koobas ühendas kahte avatud veekogu, milles mõlemas vesi sinisemast sinisem ja kohati väga mitme meetri sügavune põhi selgesti näha. Omaette julgustükk oli hämarasse madalasse koopasse ujuda. Mitte ujumine pole riski võtmine, vaid oht mõne nahkhiirega vastu pead saada. Neid elas ja lendas selles veega täidetud koopasuus hulgaliselt. Oma väikesed pesad laest langevatesse stalaktiitidesse olid meisterdanud ka miskid pisikesed linnulised. Nemad nii hirmsad ei tundunud. Küll oli oht nende kõhulahtisusega vastu pead saada. Lisaks sulistasid jahedas koopavees ringi väikesed kilpkonnad, palju palju pisemad kui Akumal Beach'il kohatud. Raske mõista, miks nad ikka veel oma kompse kokku pakkinud ja minema kolinud pole. See mass, kes seal igapäevaselt nende areaali vett vahtu keerutavad, on ikka märkimisväärne.
Kuna passiivne puhkamine koos aktiivse raamatulugemisega basseini ääres meie noortele kamraadidele lausa allergia peale ajab, siis ei saanud me otseloomulikult autonina kodu poole keerata, vaid märkisime Google kaardile järgmise sihtpunkti ja voilaaa! Coba asula varemetes me olimegi. Kui nüüd üdini aus olla, siis ega see maiade arhitektuur olulise mitmekülgsusega ei hiilga. Ikka kivid, ikka püramiidid, ikka sügavas võserikus. Nende kivikuhilate auks sai ikka omajagu kilomeetreid maha kõmbitud. Aga et 2000 aasta pärast tuleviku-inimesed meie asula vahel sama hoogsalt kaloreid kulutaks ja pehkinud puidus miskit ahhetama panevat näeksid!
Õhtul lehvitasin mõttes rõõmsalt meie tolmusele maanteröövlile, kes laenutusse uusi rumalukesi ootama viidi.
19.märts - Tulum
On võrdsed ja on võrdsemad. Karma võib olla ka karvane.
Olles äsja maha astunud udupeenelt tutikalt Tulum-Cancun liinibussilt, mis meie LuxExpressilegi kõva konkurentsi pakub, tekib tsivilisatsiooni naasmise õrn joovastus. Veel 2 tundi tagasi arvasime sinisilmselt, et kui miski siin riigis üldse aja peale ja täpselt toimib, siis on see bussi-, rongi- ja/vōi lennuliiklus. Rumalad gringod! See, et bussipiletil on sihtkohaks märgitud Cancún ja väljumisajaks 10.25 ei tähenda veel, et buss, millel ilutseb kiri "Cancún" ja mis seisab punkt kell 10.20 peatuses, vōiks meie jaoks ōige olla. Kust te üldse sellise asja peale vōisite tulla? Asjaoludest veidi segaduses, aga kannatlikult oma sōiduvahendit oodates saame "bussijaama bossilt" (vaevu meeter viiekümnene umbkeelne mehhiklane) korduvalt valjus hispaania keeles noomida (liigse agaruse ja ebanormaalse täpsuse eest vist). Taas kamandatakse meid mingi nööri taha, kus lamba kombel kuulekalt ootame. Vot sulle saksa täpsust. Kōik asjad juhtuvad omal ajal vōi veidi hiljem. Poole tunnise hilinemisega lubab boss meidki nööri tagant välja, et oma kompsud bussi vedida. Härra suundub aga tagasi oma postile, ooteplatvormile, kus ta kuke kombel tähtsa näoga patseerimist ja järgmiste rumalukeste peale karjumist jätkab. Paljud tahavad saada ülemuseks, temal see ōnnestuski.Tulum oli soovituste põhjal parim valik pikemaks peatumiseks selles piirkonnas. Olen täitsa nõus. Cancun on ikkagi suurlinn, mida vabalt mõned päevad avastada võiks. Playa del Carmen on kuurort. Selle sõna kõige tavalisemas tähenduses.Tulum oli veel paar aastat tagasi väikelinn oma umbes 15 000 elanikuga. Tänasel päeval kasvab linn sellise kiirusega, et Ülemiste vanake saaks seda nähes südamerabanduse, langeks liikumatult maha ja sel samal hetkel leiaks legend oma lōpu.Meie elame nädalakese nö uues luksuslikus elamupiirkonnas Aldea Zama's. Piirkond on kōrge aiaga ümbritsetud ja meenutab hetkel veidi Tšernobõli vms mahajäätud paika. Selle erinevusega, et siit pole mitte ummisjalu pōgenetud, vaid siia hakatakse varsti alles hordidena kolima. Iga umbes 3. maja on valmis, igas 5. elab keegi (kas siis kohalik vōi turist), üle ühe kinnistu ehitatakse järgmist hotelli vōi rendiapartmente sisaldavat maja. Nende juba olemasolevate ehitiste vahele jäävad veel rämpsu, risu ja ehitusprahiga täidetud tühermaad. Tänavad on laiad (ja inimtühjad) nagu lennurajad. Kohvikuid, poode ega meelelahutusasutusi veel ei ole. Kunagi saab see olema ilus "linnake".Selle "linna" värava tagant, esimestest majadest nii umbes 20 meetri kauguselt algab nö pilpaküla (slumm oleks selle asumi kohta väga paha kōlaga sōna, mida kasutada). Hütid on siin viltu vajunud ja hōredate seintega, kolahunnikuid hoovitäis. Miskit sest tränist võib-olla põletatakse, muist kogutakse igaks juhuks ja osa läheb ehk käiku majakese kõpitsemisel. Tänavad nende majakeste vahel põhimõtteliselt puuduvad, vee ja kanalisatsiooni kohta info puudub. Aga elekter on neil olemas, sest satipannid on peaaegu igal majal, pimedal ajal pōlevad valgustid. Ja puhas pesu ripub igas hoovis. Lapsed, näost murid, lippavad paljajalu kilgates ringi. Mängivad puuokste ja kividega. Nende lapsepōlv tundub ōnnelik. Kuna tee meie uhkest uusasumist kesklinna viib otse läbi pilpaküla, siis jalutame seda konarlikku ja veidi hirmutavat "tänavat" korduvalt. Pimedas igaks juhuks küll mitte. Inimesed, keda teel kohtame, vaatavad pigem häbelikult maha, kui aga pilgu tōstavad, siis naeratavad. Nagu meiegi neile. Siiralt ja heatahtlikult. Tundub nagu poleks nad ise seda valikut teinud, see on tehtud nende eest. Loodan, et arenev turismisektor, rohkem külalisi ja uusi töökohti parandab kord nendegi elujärge.Kui keegi jälle kodumaa ajakirjanduses südantlõhestavalt väidab, et meil Eestis on rikkad ja on vaesed, on suur lõhestatus ja ebavõrdsus, siis... siis ei ole see inimene tōelist rikkust ja lōputut vaesust, meeletut kõrvuti asetsevat ebavõrdsust näinud. Meie inimesed, olgu nad noored või vanad, elagu linnas või maal, on maailma mastaabis enam-vähem vōrdsed. On suur kiusatus mōne vildaka värava taga peatuda, pererahvale miskit maitsvat pakkuda ja nendega juttu ajada, aga meie puuduliku keeleoskuse pärast me seda ka parema tahtmise juures teha ei saa. Polegi siis muud kui sammume aga edasi, kohvikute ja poodide tänavale meelt lahutama. Sest meie meel on tunduvalt nōudlikum kui nende inimeste oma, kes meist seljataha, oma onnikestesse maha jäävad.
Meil on 100 ruutmeetrit privaatset pinda, 3 vannituba, terrass ja bassein. Konditsioneeritud õhk, hiiglaslik külmik ja tasuta WiFi. On nii palju moodsat ja mugavat, mida meie naaberküla rahval ilmselt kunagi olema ei saa.Ometigi jagub meil oma ajutise elukoha kohta lisaks headele sōnadele ka hulga nurinat. Tubane õhuniiskuse protsent ulatus meie Tulumi korterisse sissekolimise hetkel 89%-ni. Palju polnud puudu, et laest oleks sadama hakanud. Õhukuivataja abil saime õhtuks magamistuppa umbes 64%, millega on juba täitsa OK magada. Ülejäänud päevadel huugas kuivataja elu eest, aga alla 60% näitu ei saanudki. Sellest ja muustki tingituna veetsime kõik vabad hetked, ka hommiku-ja õhtusöögid hoovis terrassil. Viimased hommikud ja ōhtud küll eranditega. Nimelt on tugevad soojad ookeanituuled viimastel päevadel asendunud vaiksete briisidega. See aga omakorda tähendab, et kōikide lōkete, mida "pilpaküla" elanikud elus püsimiseks vahet pidamata süütavad, suits kandub vängehaisulisena meie asumisse. See aga sunnib aknaid-uksi sulgema vōi sootuks "kodust" põgenema.Lisaks sellele toimub ka meie maja taga aktiivne ehitustegevus, olenemata asjaolust, et siia nagu hästi enam ei mahuks. Samas, kitsas kōrge maja on ka maja. Töö iseenesest kulgeb kaunikesti kena graafiku alusel: enne 8 keegi relakale häält sisse ei pane, 5st ōhtul on aga tööriistad kukkunud ja vaikus maa peal. Mul meenub Pätu lastesaatest legendaarse laulu sōnad, mida omavoliliselt modifitseerisin: "Maja ees ka on maja, me elame Aldea Zama-s..."
Kui kohvrid-kotid pakitud ja viimast korda korteris ringkäiku teeme, avastab Madis meie magamistoa põrandalt hiiglasliku, täismehe kämbla suuruse karvase ämbliku...
Bookingus see va peen majutusasutus ilmselgelt üle keskmise review'd ei saa.
20.märts - Cancun
Serjaali "Puhkus Mehhikos" seekordne hooaeg hakkab lõppema. Kestis ta täpselt 14 päeva nagu üks parajalt pikk pakettreis. Tegelikult aga taaskord omal käel kokku klopsitud ärakäimine, mis siis sel korral sai seda nägu. Enne maandumist teadsime sihtkohast umbes sama palju nagu üks keskmine eestlane: värvilistes pontšodes suurte sombreerodega mehed hobustel kappamas ja tekiilat joomas, pikad vuntsid märjukesest niisked. Kitarr, maraca(kõristilaadne, keeglikurika kujuline instrument) ja latiinorütmid. Harulised kaktused kesk punast kõrbeliiva. Väga halba pornofilmi meenutavad mehhiko profimaadlusmaskid (wrestling) ja surnupealuud. Ja piñata'de peksmine. Oleksin peaaegu ühe sellise sünnipäeva puhul koju vedinud, kommi täis toppinud ja siis harjavarrega puruks peksnud, aga niimoodi lōpptulemusele mōeldes tundus see tegu siiski liiga rumalana. Kes see pillub kommid mööda pōrandat laiali? Lisaks oleks pidanud keegi selle sodi ka hiljem ära koristama.Seda kõike siin on, aga mitte igapäevases tänavapildis. Katsu sa selle va villase põrandavaipa meenutava pontšoga siin kuumuses rohkem kui kolm sammu teha. Sombreerole võid ka vaid järele lipata kui see järgmise tuuleiiliga jalad alla võtab. Suuri ettevalmistusi teha ega taustateadmisi omandada ei jõudnud. Põhimõtteliselt oli õhus võimalus, et sõidame ilma pagasita, sest kohvrite kokkupakkimise jaoks aega lihtsalt ei jagunud. Töö oleks nagu mõistnud, et ta nädalateks hülgame ja nõudis seetõttu tite kombel mitmekordset tähelepanu ja aega. Ja ehk ongi parem plaan plaanideta olla, sest kui miski saab valesti minna, siis vaid sel juhul kui oli ette nähtud hoopis teisiti.Et teie küsimusi stiilis "Kuidas oli?" ennetada, panen kirja traditsioonilise absoluutse tōe (ja oi kui palju jätan mainimata). Lisaks vabandan juba ette, et kokkuvōte tuleb pikk. Pikem kui sisu ise? Ja vabandused ka sellepärast kui ma nüüd jällegi kogu vaba internetiruumi oma sōnavaraga ära raiskan. Ehk saab seda ikkagi kuidagi juurde tekitada...
Kliima - iseenesest täitsa mõnus.Märts on ka siin maailma nurgas viimane talvekuu ja kevade lähenemist on tunda. Viimased päevad ei ole hellitanud - ikka 30 kraadi ja selge taevas ja meeletu niiskus. Päike on siin kuri, seda on nii mõnigi meist tunda saanud. Ookean on mõnusalt soe ja tuuled täpselt nii parajad, et jahutavad ja pakuvad hingamiseks liikuvat õhku.Mehhiko keskosas, näiteks seal, kus hiljuti ralli toimus, või veel enam põhjapool, on ilm kindlasti pehmem ja põhjamaalasel parem taluda. Vōtta arvesse kui plaani pidama hakkad.
Hindeks 9/10st
Kaubandus - kaup on lettidel kutsuvalt kirev, värviline ja ilus.
Nahka, puitu, heegeldusi, keraamikat, tekstiili jpm leiab igal sammul. Võimatu on jõuda mõne vaatamisväärsuseni ilma, et peaksid läbima sadade meetrite kaupa müügilette ja tõrjuma kümnete kaupa agaraid tänavapoodnikke. Pontšod, sombreerod, lauakatted ja keraamika on muidugi kutsuvalt ilusad, mõne asja vajalikkuse suudan isegi oma koonerdamisele kalduvale persoonile maha müüa, aga mõte nende raskete ja suuremõõtmeliste meenete Eestisse transportimisest tundub nii kaunikesti keeruline, et ostmata need jäävadki. Eesootava Eesti suve tarbeks soetame mõned õhemad hilbud (kaval oleks muidugi kampsunite ja vihmamantlitega kodumaale naasta), aga suurema shoppamistuhina vaigistavad küllaltki kehvad materjalid ja kesine valik. Eemalt vaadates tunduvad riidepoed värvikirevad ja kutsuvad, aga lähemale jõudes kaotavad need eksootilised mustrid pool oma ahvatlevast võlust, sest kangas on käe all pude ja kare. Loomulikult ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et kõik pikana mõeldud püksid/seelikud/kleidid on meile sõna otseses mõttes "kukekad". Kõik 160cm ja alla selle kasvuga eestlased, teile jagub siin kaupa küllaga! Hinnad varieeruvad mõistlikust kallini. Kui minu sõprade hulgas on veel keegi, kellele ma pole oma suurimat saladust paljastanud, siis... parima hinna ja kvaliteedi suhtega riideid/jalanõusid saab Poolast!
Hindeks 7/10st
Loodus - kuiv, aga roheline.
Tegelikult ei tea me ju Mehhikost mütsigi. Riigi 1,9 miljoni ruutkilomeetrisest pindalast jääb Yucatani poolsaare alla vaid napid 181 000 ruutkilomeetrit tasast paekivist maad. Sellegi müttasime läbi vaid osaliselt. Niisiis saan õigluse huvides rääkida vaid nähtust. Ja näha polnud eriti midagi. Tähendab. Mets on neil harvendamata. Tihnikust ei murraks läbi ka Robin Hood. Maiad olid targad, et ei hakanud raiumisega ränka vaeva nägema, vaid panid selle risu lihtsalt põlema ja said siis lagedale platsile oma kivilinnu rajama hakata. Mägesid siin pole, jõgesid siin ei ole, suuri puid ja õitsvate lillede värvi siin ei ole.Aga ookean on. Nii ilus, helesinine, puhas ja sooja veega. Valge liivaga rannad on. Cenoted on. Veel ilusamad ja veel puhtamad ning helesinisemad kui ookeanivesi. Teises riigi otsas on ka hiiglaslikud mäed ja mägiteed, on vulkaanid ja purskamise tagajärjelt tekkinud omapärased maastikunähtused. Kusagil on järved ja kosed, kanjonid ja saared, džunglid ja kõrbed.Vaba maa, mine, kuhu tahad.
Hindeks 5/10st
Loomad - peale koerte ja paari linnuliigi polegi siin suurt kedagi vaadelda.Tõsi, kilpkonni nägime, värvilisi kalu ja pelikani ka. Kotkaid taevas ja raisid vee all. Neid turris seljaga iguaane (kasutasime nendele viitamiseks lühinimetust "tüüp" lesis ka loomulikult iga soojema kivi peal. Väiksemad tunduvad ohutud, poole meetrised jõmmid on aga juba üsna hirmuäratavad). Reisikaaslased külastasid mingit sorti loodusparki, kus nähti veel teisigi liike. Lisaks peatusid nad teel dzunglist tsivilisatsiooni miskites madude koobastes, kus need väänlevad limased elukad siis jutu järgi laest alla rippusid. Üllatus, üllatus, aga mind poleks sellisesse kohta saanud meelitada ka suure raha eest mitte.Üldiselt on loomse saaduse kohtamine vabas looduses pigem erand. Oleme nüüd ausad, vastupidine oleks ka päris kõhe variant olnud. Loodusparkide, loomaaedade vms külastamiseks sobivat vaba aega tekkis alles Tulumis olles, aga kuna sealkandis ühtegi suuremat loomi sisaldavat asutust ei ole, siis vaatamata need kohalikud mitmejalgsed jäid. Lisaks sellele ei kohanud me nende kahe nädala jooksul ei rohkem ega vähem kui ühte lendavat objekti. Seegi oli tavaline kärbes. Mitte keegi ei soovinud meie peale laskuda ega hambaga proovida. Kõiksugu OFFid jms putukapeletajad võib siia maailmanurka sōites küll koju jätta.
Hindeks 5/10st
Toit - Mehhiko toiduga on nii, et see kas meeldib väga, meeldib nii, et võib süüa küll või ei meeldi üldse. Ise kaldun sinna kahe viimase variandi vahele. Tähendab, tehke mulle nüüd selgeks, mida imemaitsvat saab olla täiesti maitsetus pannkooki meenutavas lameleivas, mille vahele peamiselt tomatit, sibulat ja kapsast pannakse? Nimed on neil kõlavad: enchiladad, quesadillad, fajitad, burritod, takod ja nachod, aga point jääb samaks. Räägitakse, et lauda toodavate vürtsidega antakse asjale viimane touch ja seejärel võiks sõrmedki ära süüa... Puha lora. Kuna minu reisikaaslased mind eelkirjutatu pärast peatselt kägistama hakkavad (sest nende arvamus on 180 kraadi vastupidine, AGA sorry, aga see on siiski minu reisikiri), siis jätan siunamise ja kiidan hoopis. Kohalikke puuvilju näiteks. Ja mereande. Ja kokteile. Ja itaalia toitu. See, kas toit sulle maitseb või mitte, ei huvita aga restoranipidajaid, kes kõhutäie eest pigem kõrgemapoolset hinda küsivad.
Hindeks 5/10st
Inimesed - i-m-e-l-i-s-e-d!Kui nüüd pisut ajaratast tagasi keerata, siis ei meenu mulle tegelikult ühtki paika maailmas, kus inimesed oleksid olnud meie suhtes ebameeldivad/ükskõiksed/vaenulikud/pahatahtlikud. Ikka on meid koheldud kui pikisilmi oodatud külalisi. Sõbralik vastuvõtt, igakülgne abi, lahked ja naeratavad näod. Tegelikult ei huvita mind ka asjaolu, et nemad meis liikuvat rahakotti ja meie neis soove täitvat personali näeme. Viisakus, sõbralikkus ja heatahtlikkus viib mõlema poole sihile ja sedasi, et tunne sees on hea, mitte ärakasutatud.Tõsi, kord olen ma Horvaatia rannikulinnas Splitis kogu oma kopsumahu bussijaama piletimutile näkku karjunud (tagantjärgi väga piinlik tegu). Aga ta oli ka, vabandust väljenduse pärast, nii loll! ja vaenulik ja keeleoskamatu, et pärast tema kokkukeeratud jama end Bosnia ja Hertsegoviina purukspommitatud külakesest vihma ja pimeduse käest leidmist vandusin endale, et kui siit eluga pääseme, siis ma veel ütlen talle, mida temast arvan. Tema õnneks ei saanud ta suuremast osast sõimust keeleliste erinevuste tõttu lihtsalt aru. Rahulikke bussi ootavaid memmesid-taatisid paistis see blond keevaline igatahes lōbustavat. Aga. Mehhiklased on tõeliselt toredad. Me oleme harjunud "sööma" seda, mida meedia meile küpsetab. Käesoleval ajal näikse arvatavat, et iga vähe päevitunum ja erineva emakeelega isik soovib vägivaldselt meie riiki tungida, naba sügades ja mitte midagi tehes meie riigi poolt pakutavaid toetusi laiaks lüüa ja üleüldse siinset elu pea peale pöörama hakata. Hahaahaaa! Kas te ise ka usute? Laiskuses ja mitte millegi tegemises ei saa mehhiklasi küll süüdistada. Erinevate algallikate andmeid on mehhiklased ühed töökamad kui mitte kōige töökamad inimesed planeedil Maa. Kōike vōib uskuda, kōike vōib kahtluse alla seada. Mina kirjutan vaid seda, mida riigi kohta uurides teada saan. Nende vahvust ei pisenda ka asjaolu, et vaid väga vähesed neist inglise keelt räägivad. Nende oma keel on lihtsalt nii laululine ja kõlav, et lausa lust on kuulata. Püüdlikult ja aeglaselt, käsi ning kehakeelt appi võttes oleme saanud kõik jutud räägitud. Sealjuures ei tunne kumbki osapool end kehvasti. Vastupidi. Iga vähegi tuttavam sõna paneb siinkirjutaja või tema vestluskaaase laialt naeratama, sest sellega on selgus juba ju põhimõtteliselt majas. Meie hispaania keelne sõnavara on nende paari nädala jooksul oluliselt täienenud, kui see keelepraktika nüüd vaid ei katkeks, siis võiksime jõulupühade ajal vabalt originaalkeeles Feliz Navidad'i laulda. Tähendab, Kalvetid ei võiks, sest nad lihtsalt ei oska laulda.(Purjus) vene ja soome turistide põhimõtteline puudumine on ka meeldiv. Mul ei ole meie naabrite vastu mitte vähimatki. Aga paraku jäävad "sommid" ja "venkud" välismaal tihti silma valjuhäälse jauramise, purjutamise ja ebaviisaka käitumisega. Ja see ei ole ühestki otsast ilus ega viisakas. Suvaanalüüsi tulemusel jõudsime järelduseni, et alkoholi liigkõrge hind on ilmselt see, mis meie naabreid siinmail jalga maha panemast takistab. Lähematele ja kaugematele kodanikele väga viisaka ja meeldiva käitumise eest hindeks 10/10st
Kas ma soovitan meie jälgedes käia! Absoluutselt! Ma soovitan igale poole minna. Kohe esimesel vōimalusel, mitte kunagi kauges tulevikus.Reisi ōnnestumine, pōnevad kohtumised, uudsed paigad, üllatavad olukorrad ja puhanud rōōmus meel koju naastes ei sōltu mitte sihtkohast, vaid sinust endast.Püsige lainel, sest järjeloos "Elu pärast puhkust Mehhikos" pöördub kõik senine pea peale.
Nagu ma lubasin, siis saab meie "Puhkus Mehhikos" seekordne hooaeg väga ootamatu järje.
Mõtlesite, et miks ma paar päeva nii vaikne olen olnud? Kirjutamisega kitsi. Ütleme nii, et meil oli, mille üle mõtteid mõlgutada.
Armsad sõbrad, sugulased, kolleegid ja teised lähedased (pered on meie otsusega juba kursis, palume neile harjumiseks veidi aega anda).
Kui 2 nädalat tagasi Eestist lahkusime, oli meil armas väike demokraatlik riik, omade probleemidega, aga siiski. Valimised olid just läbi saanud ja ees terendas uus, parem tulevik. See, mis aga paari päeva pärast juhtus, jahmatas meid kõiki. Siit kaugelt oli seda poliitilist kaost küll mõnevõrra kergem jälgida, aga hirm tekkis hetkel kui mõistsime, et tagasipöördumine tuleb iga päevaga üha lähemale.
Ühest naljana õhku paisatud mõttest arenes aga midagi, mille pärast teile täna kirjutangi.
Oleme juba mõnda aega mõlgutanud Eestist eemal elamise mõtet, aga olulise põhjuse ja hea võimaluse puudumisel ongi see vaid mõtteks jäänud.
Meie piletid tagasi kodumaale pidid kulgema trajektooril Mehhiko-Kanada-Saksamaa-Soome. Ilmselgelt reaalset elu mitte hoomava hr Helme sõnavõtt lisas meie ideealgele vaid jumet juurde ja otsustasime olemasolevaid lennupileteid mitte raisku lasta, aga minna siiski veidi varem kui sihtpunktis maha.
Enne otsuse langetamist tegime loomulikult põhjaliku eeltöö. Suureks abiks selles osas oli meile Eesti suursaadik Kanadas, Urmas Lukk. Tänu tema innustusele ja asjaajamisele saime julgustust oma hullumeelse plaani elluviimiseks.
Hetkel viibime Montreali lennujaamas, kust juba õhtul lendame oma uude ajutisse elupaika Torontos. Linnavahetuse tingib puhtalt asjaolu, et Montreali näol on tegemist prantsuse keelse piirkonnaga, meie keeleoskus on aga põhimõttiselt olematu.
Esialgu on meile väljastatud 90-päevane turistiviisa, mille saame kõigi dokumentide kohale jõudes usutavasti üsna lihtsa protseduuri läbi töö- või tudengiviisa vastu vahetada.
Nõutavatest dokumentidest on puudu veel vaid karistusregistri väljavõte, aga kuna meist kellelgi seal sissekannet ei ole ja nii Eesti kui Kanada on ikkagi e-riigid, siis peaksid need dokumendid ka paari päevaga jõudma. Nagu meile saatkonnast kinnitati, on edasine protseduur juba kiire ja hiljemalt nädalaga peaks riik väljastama meile loa, et võiksime siin end sisse seada, elada, õppida ja töötada. Kas meist saavad kunagi Kanada kodanikud, seda näitab aeg.
Kas otsus sündis kerge südamega? Tegelikult mitte. Aga aeg ja asjaolud tundusid õiged olevat. Me elame ju vaid ühe korra, olgu see elu siis põnevalt elatud.
Hoiame teid toimuvaga igal juhul kursis.
(Nüüd, aastaid hiljem, saan öelda, et see oli kõigest üks hästi sepitsetud nali keset kõige hullemat valimisteperioodi. Aga see töötas pagana hästi :) )
"Manipulatsioon on fakte suvaliselt kasutades teiste soovitud suunas mõjutamine. Manipuleerimine võib olla hästi varjatud, mida paremini neid võtteid teada, seda raskem on inimest mõjutada."
Olgem valvsad!
Aga muidu... Guten morgen, freunde!
Natuke väsinud, pisut näljased (ja nüüd ka teie poolt hirmutatud, et tagasi tulemine ei pruugi tõesti hetkel parim valik olla...), aga siin me oleme, Frankfurdi lennujaamas.
"Tavai, teeme ära!" hõikas Martin.
"Pane täiega üle võlli!" ütles Kristi.
Vana Kalvet oli vait, sest... tal pole tihti midagi lisada.
Minul jäi üle vaid kirjutada.
Õhtul sadama D-terminalis kohtume?
Teie A, K, M, M
