Itaalia (sept-okt 2022 - Sorrento/Capri saar
Vat nüüd me räägime ilusast Itaaliast.
Pärast lummavaid Toskaana maastike on ümbrus ja olud olnud... pehmelt öeldes lõunamaiselt muretud. Hommikusöögi otsustasime teha Sorrentos, ühes paljudest Amalfi ranniku kaunitest linnakestest. 50 minutit sõitu ja oli selge, miks sadu tuhandeid turiste igal aastal siia kanti kokku voorib.Kõik omavalitsused, mis moodustavad selle rannikuala, kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse alates 1997. aastast ehk on vägagi külastamist väärt.
Olen nüüdseks juba kuu jagu vaimu ette valmistanud, sest Amalfi piirkonna kitsad käänulised teed, meeletud ummikud ja olematud vabad parkimiskohad olid meile ette teada. On nii mitmedki sõbrad-tuttavad käinud luuretööd tegemas.
Ühtegi muud kindlat plaani kui Sorrento sadamast päevaks Capri saarele minna, meil polnud. Kuidas täpselt sinna saab, mis kell lähevad praamid ja mida saarel üldse teha, me loomulikult ei teadnud. Plaan oli nüansid välja selgitada. Esmane challenge oli muidugi parkimiskoha leidmine. Keerutasin sirge seljaga meid otse sadamasse, on ju Virtsus ka kena lai parkla saarele sõitjate autodele. Esimesena jäi silma kalju sisse uuristatud parkla, kus töötajad vilunult autosid üksteise kohale parkisid. Hind 30€ päev. Sain väikese südari aga olin valmis maksma, sest kuhugi peab ju auto panema. Paraku peab siseparklasse aegsasti bronni tegema. Noh, seda meil ilmselgelt polnud. Tagasi tänavale. Otse praamikai kõrval oli samuti parkla, poisid puha liiklust reguleerimas ja värki. 40€ päev. Lolliks läksite või? Samas, vōib-olla kuulus hinna sisse ka sise- ja välispesu, poleerimine ja lõhnakuusk. Seda ma ei jõudnudki küsida, teise käiguga kohalt minema ja tuldud teed tagasi. Ōnneks leidus linna servas parkimisplats, kus oli, raha eest muidugi, veel vabu kohti. Auto sinna ja asi ants.
Hommikusöök oli imeline ja hinnaline. Aga olgu peale, korra ju võib. Tillid valmis panna, neist saab päeva jooksul veel tōmmata.
Sorrento vanalinn on imekaunis, puhas ja mõnus. Hooaeg on küll läbi aga massid liiguvad endiselt. Sadamas käib samuti vilgas tegevus, iga 10 minuti tagant väljub praam imelisele Caprile. See pisike 10 ruutkilomeetrine saar on mitmete laulude ja luuletuste keskmeks, inspireerinud kunstnikke ja kirjanikke, nii Ants Laikmaad kui Konrad Mäge. Saare kaldad koosnevad järskudest lubjakivikaljudest, millele on rajatud pisikesi maailisi asumeid. Saart ümbritsev vesi, millel seilab hulganisti paate ja purjekaid, on sinisinine.
Need, kes Saaremaa praamipileti hinnatõusu üle on kulmu kirtsutanud, hoidke nüüd piip, prill ja rahakott. Meie pere, 2 täiskasvanut, laps ja koer, edasi-tagasi piletid maksid kokku ei sentigi rohkem kui 110€. Ja sōit on ajaliselt sama pikk kui Muhule. Hullema alusega kui seda oli omal ajal Regula. Nii, et see tasub lihtsalt teadmiseks võtta kui on samasugused plaanid.
Algselt oli vabu praamiaegu vaadates plaan, et veedame saarel 2 tunnikest, ikkagi kole väike teine, mida seal teha. Piletikassa neiu teritas kõrvu, küsis üle, kas kuulis õigesti ning pööritas silmi. Keegi ei viibivat saarel vähem kui 4 tundi. Mõeldud tehtud. Ja see oli neiu poolt väga hea soovitus, sest mõõtudelt väike, aga olemuselt võimekas see saar. Kui teie teadsite, et Capri on kohutavalt mägine saareke, siis punkt teile. "Kerge" jalutuskäik sadamast läbi vanalinna saare teisel küljel asuvasse randa on kogupikkusega umbes 1,3km. See on ju nagu lumme... nuusata. Kokku tegime sel teekonnal 18 000 sammu ning ronisime iPhone Health'i arvutuste järgi 99 korrust (telefon loeb ainult üles mindud korruseid, 1 korrus = 16 trepiastet, alla siis teine sama palju). Ajakulu koos gelato-peatuse, Vahemerre sulpsamise ja maailma kõige mõttetuma ning kallima kiirlõunaga kokku 4 tundi. Ilm selle kõige juures oli kaunikesti suvine, taevas pilvitu ja tuul kergema poolne.
See tilli värk... Lõunasöögiks lauda istumine maksis 15€ (seda me ei teadnud), jooke, mida me tellisime, ei toodud, kesine eelroog maksis 22€ ja janustele-näljastele lauda visatud sai + vesi veel 5€. Kokku lõuna (ehk 1 eelroog, vesi ja 3 kuklit) 42€... Siis oleks võinud juba kai ääres parkida. Saarel oleks vaatamist pakkuda veel mitmeks päevaks, kui sinul vähegi aega ja võimalust, siis tasuks end mõnda silmipimestava vaatega hotellikesse sisse seada. Puhkab silm ja puhkab meel. Rahakott küll mitte, sest hinnad on röövellikud. 12€ jäätise ning sama palju klaasi veini eest, eelroogade hinnad algavad 22 eurost, kaubavalikus on kõik maailma kõige tuntumad ja kallimad luksusbrändid. Nende vaateaknad ja kohalik sidruniteemaline käsitöö ning tekstiil teevad jalutuskäigud kitsastel tänavatel nauditavaks, kusagil ei vedele prügi ega rõvetse ükski käpardlik grafiti. Milline nauditav paik puhkuse jätkuks.
Olen ülejäänud Amalfi osas põnevil ja veidi hirmul ka. Eks ole näha, kummal suuremad silmad on.