Egiptus (märts 2025)

Tõsi ta on, et kui oma reisikonsultant Kätlinile kirjutasin, siis pidin tunnistama, et olen alles täitsa roheline selles osas, mis puudutab kõik-on-korraldatud-ja-hinnas-puhkust. Ole sa teinud ja ole sa näinud, aga alati on midagi uut.

Nii ka seekord kui väljend "läbi lapse silmade" omandab reaalse vormi. Kui väike härra minult aastavahetusel Hispaania külakeses puhkusel olles uuris, et millal ometigi on ette näha reisi, kus ei ole programmi, kus ei pea kella peale mõnd maailmaimet, vana maja või ennenägematut asja vaatama sõitma? Ma tahtnuks vastata, et mitte nii pea, aga… olin juba järgmisel päeval peadpidi mingites novatoursides ja muudes-toursides, et sotti saada, kuhu ja kuidas neid eestlasi siis lennukite kaupa PUHKAMA saadetakse.

Mis seal salata - kuradima mugav on küll. Tallinna lennujaamas võib oma mõtleva ajupoole välja lülitada ja lihtsalt sappa võtta. Kõik on ette ja taha ja mõlemale küljele ära korraldatud. Ainult, et… stressis pereemad karjuvad oma ihuviljade peale ja tsssusssitavad neid vait. Ise ninapidi telefonides. Rivitäis inimesi on näost hallid. Aga kangesti elevil millestki erakordsest. Väljalend veeeenib, sest no millal enne on need charterlennud õigeaegselt väljunud. Rahvas tundub kõik hästi teadlik olevat, sest "ükskord Türgis oli nii, et…" ja mina tundun see ainus loll olevat, kes aru ei saa, et mis toimumas on. Lennukis pole ekraani ja pole toitu. Pole istmetaskutki, kuhu oma manti panna. Ma ei hakka sellest puudujäägist teada saades tasuta jagatavast veepudelist isegi unistama. Või vaikusest. Sest lennukiaknast paistev öine tuledes lennurada tundub lennuki tagaosa rahvale enneolematu, kordumatu vaatepilt… ja õhkutõus ja õhus olemine ja pilved ja natuke madalamad pilved ja maapind ja maandumine ja maandumisrada… Aga see on lahe. Tegelikult. Need elu esimesed. Mis vajadus mul on siin ironiseerida. Rõõmus tuleb olla ja rõõmu tunda.

Karjakasvatamine on sel Egiptuse rahval emapiimaga kaasa tulnud, kohe näha, sest roodus liikumine, valjude karjatuste näol edasi ajamine ja sõbralikud suunavad käeviiped saadavad igal (pool)sammul. Samas, jällegi pole irooniaid-arooniaid vaja, sest vale sammu või liigutuse tegemise võimalus puudub. Mugav.

Nurisemiseks pole põhjust, sest meie Saksa hotelliketi lipulaev kohtleb meid imeliselt. Esimesest päevast peale ei jõua ära süüa ja juua ja vedeleda ja olla, sest kõike on külluslikult. Kui ma miskipärast kujutasin ette aasia-laadset trügimist ja külg ees liikumist, siis oh mind rumalat. Teist inimest tuleb Hurgada promenaadil iidse meresõitja pikksilmaga taga otsida, sest neid lihtsalt ei ole. Kuhu jäävad tossused kärarikkad tänavad, häiriv hõiklemine ja lendlev prügi, solgihais ning inimmassid? Vastus on, et neid ei olegi. On väga rahulik ja puhas ja inimtühi. Oleme me ikka Egiptuses?

Teisel päeval laguneb poole jalutuskäigu peal jalga ära minu odav Temu sandaal. Tühja kah, viskan minema ja tellin uued. Aga samas… selle alla andnud rihma saab ju tagasi liimida ja ära jääb taaskordne ostustress. Samm kohalikku kaubandusse superliimi järele. Ainult, et superliimi pole. On a-b-s-o-l-u-u-t-s-e-l-t kõike muud, aga mitte üht näkast sõrmi kokku liimivat Super Attack'i. Ei hullu, terav silm leiab tolmusest nurgast nii ripsme- kui küüneliimi. Mõeldud tehtud. Viimane neist näeb välimuse järgi nii karm välja, et annab järgi vaid siis kui küüned sõrmeotstest maha kakkuda. Asi see mu sandaali kunstnahast rihm kunstnahast auku tagasi toppida ja liimilärakaga kinni hanguda lasta. Ainult et hotellitoas liimi avades on selge, et see hangus juba vähemalt dekaad tagasi samasse pudelisse. Pintsel on õnnetu kivikõva liimi sees oma viimse vormi võtnud ja korgi küljes oleva palga küljest eraldunud. Ei aita siin tasuta vein ega fantaasia - see liim ei liimi enam mitte kunagi ega mitte midagi. Aaa kuhu sa kaebama lähed? Või miks? S*tta neist odavatest sandaalidest. Paljajalu ongi tervislikum.

Teise päeva hommikuks on selge, et taoline vedelemine ajab ärevaks ja närvi kogu meie kamba. Aeg on nende lugematute söögi- ja basseinitiirude vahel ka midagi teha. Nagu natukenegi liigutada. Tolmunud mapkaga tuurimüüja on nii väsinud ja suva olekuga, et tegelikult ei olegi tahtmist talt midagi osta. Aga kauem passida ka ei jaksa. Vaene hall ja väsinud poiss läheb veel rohkem näost ära kui anname mõista, et ta vahvad väljasõidud meid tegelikult eriti ei paelu. Suva, ostame midagi ära ja saame sõbralikult lahku minna. Kairosse ei viitsi sõita - 5 tundi bussis. Alexandria jääb kindlasti ära - 8 tundi bussis. Kõikvõimalikud paraplaanid, banaanid, tuubid ja sukeldumine on nagunii iga kai ääres saadaval. Ah suva, lähme allveelaevaga teadmata ajaks teadmata sügavale Punase mere põhja. Mis see ühele paduklaustrofoobikule ikka ära ei ole. Snorgeldamine ja pool päeva valges liivarannas veel pealekauba. Käed löödud, rahad vahetatud ja plaan purgis. Noh, etteruttavalt piiran lugeja erutust, sest snorgeldamine ja muu pudipadi oli jutuks hea küll, aga päriselt ei juhtunud.

See-eest juhtus allveelaevumine (kas selline sõna on olemas?). Lammastele. Kari aeti aedikuväravas suunavate käemärkide ning kisaga kokku, kõrvad jäid õnneks augustamata, aga plastikust numbrilapaka saime kõik kaela. Isiklik lambanumber mängib siinkohal olulist rolli, sest nagu selgus, on allveelaev võimeline kergesti kreeni kalduma, mistõttu toetatagu tagumikud nummerdatult toolile ja mitte üks sagimine värvilisemate kalade või täidlasemate korallide suunal ühes laeva servast teise. Kui veel enne merepõhja laskumist hirmuhigi iga mu kõik-hinnas-voldivahelt välja voolas, siis põhja jõudes polnud õigupoolest enam aega väriseda, sest vahtida oli rohkem kui küll. Esiotsa kõikvõimalikes värvitoonides kalu, siis koralle, seejärel merepõhja uputatud träni ning takkaotsa laeva ümber siblivaid sukeldujaid. 45 minutit möödusid märkamatult ning olid… las ma nüüd püüan mitte liiga eufooriliselt kõlada… üliägedad! See 150€ kolme peale on käiku igati väärt. Kui algne plaan oli lahmakaid rannarätikuid kaasas tarida, et nendega end siis pärast põnevat snorgeldamist kuivatada, siis… külmaks konditsioneeritud transferbussis kulusid need ihukattena igal juhul ära ning mingid torudega veepinnal rahmeldamist ei olnudki vaja teha.

Õnneks on päike juba päris madalal, mis tähendab ainult üht - varsti saab JÄLLE süüa. Mitte, et siin üldse nälg või janu võiks teemaks tekkida. Ausalt öeldes on kahju neid kohalikke tublisid teenindajaid jälgida, kes ramadaani järgides hambad ristis kell 10 hommikul uskmatutele viskit, rummi ja parimaid kokteilipalu välja valavad. Aga kohe kui kukub päike on endalgi süümepiinavabam järjekordne vein tellida ning magu kana-kala-liha-buffee-rosoljest täis süüa. Ja miskipärast on nii, et süües kasvab isu…

Viimased paar päeva on möödunud kaotamise ja leidmise tähe all. Tõsi, leidnud pole me midagi, ainult ilma jäänud. Paar paari varbavaheplätusi on küll kusagil põõsaste all vedelenud, aga kuna suurused pole sobinud, siis… Paraku on nii, et mida rohkem on kambas mehi, sest suurem on ka tõenäosus kadude tekkeks ja nii seda pallasti üha vähemaks jääbki. Kadusid kurtma minnes lajatati retseptsioonis meie ette suur ekraan, kus lademetes hotelli territooriumilt leitud asju uduselt üles pildistatud ja igal esemel number juures nagu keskmisel vangikandidaadil keskmises vanglaseriaalis. Kahel päeval ei jäänud piltidelt midagi sobivat silma ning jäime tühjade kätega, aga kolmandal tabas meid vedamise laine ja kõik, mis kuhugi pudenenud oli, leidsid tee tagasi omanike manu. Esiotsa seisin rohkem kui poolpaljalt fuajees, sest olin ju vaid korraks lamamistoolist püsti karanud, et lost&found'ist läbi joosta. Aga no see lõunamaa aeg… Pärast veerand tundi playboy modelli kombel (mitte, et ma oma füüsilist keha kaugelt nii kõrgelt hindaksin) keset täisriideis külastajaid seistes juhatati mind delikaatselt ruumi nurgas olevale toolile istuma, et islamit mitte pahandada. Ma tõesti ei arvanud, et see kraam kilomeetri kauguselt teisest territooriumi otsast kohale transporditakse. Uhkelt minigrip kotis, mahuka informatsiooniga täidetud dokument kaasas. Kes leidis, kust leidis, millal leidis, miks leidis ja midagi veel. Andsin 2 allkirja ja saingi oma maise vara tagasi. Kokku pool tundi piinlikku paljastust, aga ka siiras rõõm.

Kui ühel päeval paberile valeraha joonistades lõõpisin, et Egiptuse vanglasse sattumine oleks ilmselt selle nädala põnevaim pala. Hahahaaa, tee veel lolli nalja. Vangi meid siiski ei pandud, aga araabiapärase meditsiinisüsteemiga tuli küll kokkupuutepunkt leida. Selle suurepärase võimaluse ukse avas loomulikult väike Jukuke, kes kultuurilise täiskogemuse saamiseks mingi salapärase viiruse üles korjas. Erinevalt viimasest Tai kogemusest, kus ühel hetkel polnud enam võimalik eristada, kas purskama hakkab ülevalt või väljub kõik pauguga altpoolt, püsis kõik omal kohal. Välja arvatud temperatuurinäidik kraadiklaasil, mis ei allunud mitu päeva ei kodumaisele ega kohalikule paratsetamoolile. Mis siis ikka, kui tahta tõde teada, tuleb sammud arsti juurde seada. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis ega ma 100% kindel pole, et me ikka õppinud arsti vastuvõtul käisime. Aga võib-olla polnud ta jõudnud veel kitlit selga panna, sellest ka lohvakas Adidase pusa koos kottis dressipükstega. Vastuvõturuumis viitas pisikesele seotusele tervishoiuteenusega vaid valge linaga kaetud kanderaam ning kipakale kapile ritta laotud ravivahendeid meenutavad agregaadid ja potsikud. Aga mees ise oli sõbralik ja tundus teemat tundvat, stetoskoobi torkas pluusi all õigesse kohta ja nina-kurgu-kõrva kontroll käis ka väga vilunult. Tulemuseks törts antibiootikumi ja sõbralik käepigistus.

Üldsegi mitte sama sõbralik polnud kaardimakseterminal kohalikus ajaloomuuseumis, mis tõrkus tubli veerand tundi enne kui tšeki välja sülgas ja pileti lunastada lubas. Muuseumituur oli Juku initsiatiiv ja olenemata kõrgest palavikust oli ta esimesena uksest väljas ning suunaga sinna, kuhu vaja. Oli ka ikka sammuda, täpselt 270 meetrit meie välisuksest. Sel pikal teekonnal üritasid meid "ära visata" täpselt 3 taksot ja üks liinibuss. Jäime kondiaurule kindlaks. Kindel tuleb olla ka selles, et oled valmis neid nartsudesse mässitud ja tõrva või bituumeniga määritud kujudega kohtuma. Ma nagu olin, aga kui süüvisin sügavamale ja mõistsin, et NAD on ju tegelikult seal klaasi all, riideribade sees veel alles… Tõsi, eemaldatud organiteta ja vinnutatud liha meenutaval kujul, aga siiski. Jääb vaid loota, et ümbersünd läks õnneks ja kogu see vaev tasus end ära. Selgitavad kirjatekstid eksponaatide küljes olid vist samuti jupikese mõõtu vaaraode järgi paigaldatud, sest asusid umbes meie tagumike kõrgusel, mis omakorda just taevastes kõrgustes ei hõlju, ning olid seetõttu loetavad ainult kangesti küürutades. Pärast umbes kümnendat küürutamist ei olnud enam tore. Ja siis saabus see kauaoodatud pissihäda, nagu ikka. Kohas, kus pissida pole kuhugi. Pärast selle vahejuhtumi lahendamist võis Juku otsaesisel juba muna praadida, mis andis arutust, et aeg on ette võtta pikk kotimatka ja lahkunute hinge, kehasse ning kaasavarasse juba interneti abiga süüvida. 

Kõik maailma kehaosad on sellest lõputust vedelemisest ja söömisest nii kanged, et tahaks hakata juba lausa nurisema. Kuna antibiootikumid olid ööga imet teinud, siis võisime sammud julgelt linna peale seada. Taksomaffialt saime muidugi jälle piki pükse, aga kuna need hinnad on siin nii odavad, siis kahjud polnud suured. Küll aga sõidutati meid isehakanud taksojuht-giidi poolt vanasse Hurgadasse, otse vanalinna vilgastele kaubandustänavatele. Ja need ei ole loomulikult nõrganärvilistele. Seda sikutamist ja sakutamist ja järgi jooksmist ning tee blokeerimist. Kuidagi moodi saime oma ostud tehtud, aga kuna selleks ajaks olime sellest tänava kung-fu-st juba kaunikesti väsinud, siis pikema jututa tagasi taksosse ja kodu poole. Sõitu alustasime justament päikeseloojangul, mis tähendas tänaval tasuta jagatava magusa puuviljamahla laadungeid, et päev läbi nälginud moslemeid veel mõned hetked jalul hoida, et jõuaksid teised koju ja külmkapi kallale. Meie taksojuht oli lausa nii osav, et haaras sõidu pealt taksosse 3 topsi ramadaani-mahla, otsis samal ajal telefonist meile näitamiseks mõned koduvideod, kolmanda käega keeras suure veepudeli lahti ja saatis ringile, tegi mõned äri- ja isiklikud kõned, tutvustas meile linna vaatamisväärsusi (nagu silmakliinik ja lennujaam) ning üritas selle kõige juures veel ka keset liikluskaost autot juhtida. Ütleme nii, et ma olin kaunikesti närvis kogu selle sõidu vältel.

Eluga pääsenuna oleks tahtnud oma pehmesse voodisse heita, aga… aga ei saanud. Ükski uksekiip seda va 2405 ruumi enam ei avanud. Kand ja varvas retseptsiooni ja uued kaardid. Need ka ei tööta. Uuesti alla, käte-jalgadega selgeks, et see pagana uks ei avane. Lubatakse mees kohale saata. Nii me seal nagu kolm kodutut õnnetult ukse taga istusime - jalad väsinud ja igatsus oma isiklike asjade järele hinges. Ei läinud veerand tundigi kui brigaad saabus. Kõik udupeened kaablid ühendati ukseluku külge, aga mis ei avanenud, oli meie toa uks. Valgust selles ukse- ja lukuaugus oli vähem kui karu tagumikus ja nii see sahmerdamine ja urgitsemine ja surin ja põrin omajagu aja võtsid.

Tänu Allahile endale oleme me nüüd aga oma toas tagasi. Pikast mitte midagi tegemise päevast puhkamas. Akna taga karjumas Barbie Girl, Lambada ja terve see ülejäänud kassett, mida siin igal õhtul kuni südaööni mängitakse.