Hiiumaa (sest COVID möllab ja piirid on kinni)

Kui sinu master-reisiplaan A hakkab mitmest otsast kiiva kiskuma ja otsustad seda kohendada plaaniks B, mis muutub aga ajas võimatuks ja saab asendatud plaaniga C, mis vaimustust ei tekita, aga lepid olukorraga. Ja kui see plaan siis asendub omakorda plaaniga D, mis canceldatakse ja ei tööta ka asendusplaanid E, F ning G, siis jõuad situatsiooni H ehk leiadki end otsaga Hiiumaalt.
No iseenesest ei ole see kõige hullem, mis ühe inimesega juhtuda saab, aga leppimine kehvemaga kui kõige parem, ei ole siiski kuigivõrd veenides. Kui Hiiumaa, siis Hiiumaa. Tõele au andes ei ole minu nr 39 suuruses jalad veel seda Eestimaa nurka puudutanud. Vahest ehk seetõttu oligi Rohuküla sadamas praam Tiiut oodates väike ärevus sees. Jumal teab, mis elu seal mere taga meid ootab.
Praamisõit on muidugi kohutavalt pikk. Külalissaarlasena on Virtsu-Kuivastu 25-minutiline laevareis juba sisse kodeeritud. Autost väljumine selleks viivuks näib mõttekas vaid kohvi hankimiseks või eelmise kohvi jääkproduktidest vabanemiseks. Aga olgu. Kord 33 aasta jooksul ei ole see tund ja veerand Tiiu pardal ületamatu. Pesitsuspaik tasuks sel juhul muidugi hästi sadama lähedale valida, saab kiiresti kohale. Aga mitte sellest asjaolust ei lähtunud ma Dagen Haus'i toa broneerimisel. Vaja oli parimat. Hiiumaa parimat. Ja selle me saimegi.
Dagen Haus külalistemaja asub Kassari saare loodetipus, mere äärses Orjaku mõisa kunagises ait-kuivatis. Hämarduval õhtupoolikul kohale jõudes ootas meid tuledes maja, avatud uks ja mitte keegi. See tähendab... madalhooajal, mida Eestis ka talveks nimetatakse, ei ole ööpäevaringne kohalolu lihtsalt mõistlik. Seda enam, et mõnikord ei satu siia päevade kaupa mitte kedagi. Sel õhtul, küll päris hilja, 2 hinge siiski saabusid. Kohe päris inimesed ja puha. Hingi, kodukäijaid või muid seletamatuid nähtusid võikse selles 1603.aastal ehitatud majas ju ka olla, aga teise päeva lõunaks ei ole neid veel kohanud. Ka need 2 füüsilist keha lahkusid täna (mitte küll jäädavalt, lihtsalt tööasjus mandrile tagasi), mis tähendab seda, et kogu mõisakompleks, avar ja hubane elutuba, aardeid peitev köök ja veiniriiulid, saun ja diivanid kamina ees on ainult meie päralt. Õhtune jalutuskäik pilkases pimeduses jäi vaevu 10 minuti pikkuseks, sest minna ei näinud siin maailma lõpus küll mitte kuhugi. Sellist pimedust ei ole minu silmad veel näinud. Ka kõrvad andsid veidi tunda - mõnikord võib totaalne vaikus valus kuulata olla. Samm pimeduses siia- või sinnapoole oleks võinud meid sõna otseses mõttes sohu sokutada (ümbritsevad ju meie majakest looduskaitse-ning matkarajad, sood ja rabad). Niisiis oli kindlam tuppa jääda.
Juba eile jõudsin oma "mõisaproua" riietest puudust tunda. Pikk kleit ei teeks paha. Need va kuluvad ja brändi-nimega pluusid lihtsalt ei sobi siia keskkonda. Aga kuna päris ihualasti oleks ka veider majas ringi lehvida, siis hädapäraselt sobitusid hommikusöögile suundumiseks ka need pealinna rõivad selga. Trepist elutoa poole laskudes püüdis nina soojade pannkookide ja vahuse kohvi lõhnad ilmeksimatult kinni. Spetsell ja ainult meie pärast oli perenaine hommikul end mõisa sättinud ja vaaritanud, küpsetanud, keetnud. Klaasist aatriumis kohvi rüübates ja päikesetõusu jälgides lajatas puhkus lahtise käega vastu nägu. Säh, naudi! Ja nautisimegi. Äsja selja taha jäänud Pärnu konveier-spa söökla ei saa mitte kunagi sellele ligilähedalegi. Ja parem ongi. Pärast hommikusööki pakkisime end autosse, et saart avastama minna. Etteruttavalt ütlen ära, et auto lisavarustusse kuuluv tagurdamiskaamera kulub siinmail marjaks ära, muidu võib väikeste vahemaade tõttu kogemata lihtsalt üle saare serva Läänemerre tagurdada. Nii me siis hoovist välja keerates 250 meetrit sõitsimegi, kmkhmmm, et Orjaku loodusõppe- ja linnuvaatlusrajal päikesetõusu nautida. Keegi kusagil roostikus prääksus, aga näha ei õnnestunud hingelistki. Elusolendite nägemiseks tuli autosse istuda, et lähimast asulast Türi-pealinna-nüüd-hiidlane-Ave teejuhiks kaasa võtta. Kuna "kohalik" polnud jõudnud aga saare eluga veel põhjalikult tutvuda, siis põrutasime esimesest maamärgist, Ristimäest, sirge seljaga mööda. Õigemini, eksisime lõpuks õigesse kohta. Leedus Šiauliai lähedal asuva samanimelise mäe tunneb juba kaugelt autoparkla, suveniiripoodide ja tualettide järgi ära, selle "mäe" leidmisel tuleb rohkem vaeva näha. Mägi on siinkohal väga eksitav nimetus, sest isetehtud puidust ristid kulgevad tee ääri mööda ja süngete ning spooky'de metsa looklevate radade ääres. Taustainfo ütleb, et ristidel pole tänasel päeval Jumala või usuga mingit pistmist. Esialgu olnud Ristimägi selleks kohaks, kuhu saarelt lahkuvad inimesed riste tegemas ja jätmas käisid. Nüüdseks on asjad vastupidi ning riste teevad hoopis esmakordselt saarele tulijad. Kuna nii minule kui Jukule oli see kohe päris esimene kord saarele sattuda, siis omad ristid me valmis meisterdasime ja teiste hulka jätsime. Traditsioone tuleb austada.
Edasi võtsime suuna Tahkuna tuletorni, kus ootas meid täpselt... mitte keegi. Kõrge aed ja tabalukk. Välikäimlagi oli hoolitsevat kätt ja pehmet tagumikku näinud viimati kuid tagasi. Kõik saarel paiknevad tuletornid keeratakse lukku täpselt 16.septembril ja avatakse taas kevadel. Logistika, mis hõlmaks lapse ja koeraga mööda kitsaid keerdtreppe torni tippu jõudmist, jäi seekord korraldamata. Ilma igasuguse keerukuseta korraldasime end päikeseloojangu järel Käina Tuuletorni.
Nagu Hiiumaa oma värvika looduse, kultuuri ja merendusega on väga mitmekülgne, on ka Tuuletorn natukene muuseum, väheke teaduskeskus ja pisut mängumaailm. Meie läksime sinna Ave kutsel ja juhendamisel, sest just see kummalise kujuga torn keset lamedat Hiiumaad röövis pealinna preili.
Tuuletornis asub Baltimaade kõrgeim, 20 meetrine sise-ronimissein, kus meie kohale jõudmise hetkel 10-12.aastased spiderman'i kombel kõrgele lae alla ronisid. Minul läks ainuüksi nende vaatamisest kõht lahti, köie otsa me seekord ei jõudnudki. Tornis oli aga vaatamist ja tegemist oi kui palju. (ruigava) väikelapsega ahmid info ülehelikiirusel, näpid vaid pooli nuppe, nuusutad, arvad, kuulad, katsud osaliselt ja sedagi väga kiiresti. Lastenurk on restoranis õnneks kinnise uksega, liiga väikesed saaks sinna mängima jätta, ukse tihedalt sulgeda:) Meie avastasime selle päästerõnga alles pärast majatuuri kui kohvikusse keha kinnitama sättisime. Kasvõi toidu pärast tasub minna, see on Telliskivi või Noblessneri tasemel. Suure linna melust väsinuna (Käinas elab lausa 700 inimest) põgenesime tagasi oma mõisaaita. Saun sooja ja tuli kaminasse. Kui Tiiu homme sadamasse vastu tuleb, siis saame vist koju.