Alicante (dets 2024)

Ma alustan esmalt Air Balticu uue toote ehk aklimatiseerumislennu tutvustamise ja kiitmisega.

Alicante suunas liikuma hakates sai kohe selgeks, et ees ootab midagi oluliselt soojemat kui kodumaal. Kõik praod ja vähem tuuldumist saavad kehaosad tundsid tugevat temperatuuritõusu. Omajagu rolli mängis selles sauna-lennus ka meie vaese mehe reisistiil ehk käsipagasid, kuhu põhimõtteliselt mitte midagi ei mahtunud, mistõttu tuli kõik üleliigne selga toppida. Mingi osa nendest megatopelt kihtidest sai küll lennukis eemaldada, aga kuna nudismilennud pole veel teenuseportfellis saadaval, siis palavusest pääsu polnud.

Tagasilend oli seevastu nii külm, et lisaks põie-, ajukelme- ja kopsupõletikule kangestusid ka minu paljad pahkluud ja kõrvad. Magavale lapsele tõmbasin hoo pealt teise paari dresse jalga, matsin ta oma ainsa kaasasoleva salli alla ja surusin enda kehaga peale, et elutähtsad organid ei jäätuks.

Ütleme nii, et natuke annab neid teenuseid veel timmida, aga mõte on iseenesest hea.

Nii sama hea kui idee aastavahetuse pauguralli eest Hispaania väikekülla pageda. Kliimapagased K ja K olid meile aegsasti oma lahmakale diivanile magamiskohad broneerinud ja kõik muu oli juba boonuseks. Nagu näiteks see kui sind lennujaamas suurest rõõmust pikali joostakse ja hommikueined lauale kantakse ja õhtusöögid valmivad iseenesest ja vein ei lõppe klaasist otsa ja sõidutatakse siia ning sinna ja…

Pardiaugu küla ehk Hoya de Los Patos asub napi paarikümne kilomeetri kaugusel Vahemere rannikulinnast Alicantest. Kõlab uhkelt, aga tegelikkuses pole külaelul Eestis ja külaelul Hispaanias suurt erinevust. Ei poodi, ei bussi, ei taksot, ei rahvaüritusi. Elu nagu Vanajumala selja taga, ainult et basseinidega ees- või tagahoovis, troopiliste viljapuude ja okkalise floraga. Pardiaugu saab küladevahelisel mõõduvõtul edupunktid suure jalkastaadioni, tennise-, kossu- ja võrguplatsi eest. Ja ühe täitsa OK restorani eest, mis on vahepeal natuke aega avatud. Ja ilusate vaadete eest ümbritsevatele mäeahelikele. Aga need punktid lähevad vist kõigile lähikonna küladele, sest mägedevaadetest pole neilgi "pääsu".

Mägedesse suundusime meiegi Jukuga, 1.jaanuaril kui keha tundus miskipärast seest veidi õõnes ja vajas värsket õhku. Esimese hooga oli plaan matkata ning lähipiirkonna kuulsaimat ehk Canelobre koobast külastada. Plaani esimene pool kulges lihtsalt fantastiliselt, sest matkarajad ümber ja üle mägede on suurepärases korras, hästi märgistatud ja pakuvad imelisi vaateid. Jõukohased ka 5-aastasele. Aasta esimesel päeval ei ole ka päike laastavalt kuum, nii et ma ei näegi ühtegi takistust, miks oma hõredat füüsilist olekut mitte hõredas õhus turgutada.

Kuigi aastavahetus pole Hispaanias esimese suurusjärgu üritus, siis sellele järgnev uue aasta esimene päev on siiski vaikne ja vaba nagu meilgi. Ja see tõmbas kriipsu peale meie koopakülastusplaanile. Nende Alicante provintsi üheks peamiseks geoloogiliseks aardeks peetavate koobaste sisemuses on rida kivimoodustisi, mis meelitavad igal aastal kohale tuhandeid turiste. Lisaks etnilisele väärtusele on koobast omal ajal ka väga praktiliselt kasutatud. Näiteks Hispaania kodusõja ajal remontisid vabariiklased nende koobaste sees lennukimootoreid. Kuna me aga kogu ülejäänud nädalaga koopasse tagasi ja sisse ei jõudnudki, siis ma selle teo põhjustel ja tagamaadel täpsemalt peatuda ei oska.

Küll aga jõudsime me mitmetesse küla lähedal asuvatesse küladesse. Näiteks Busot'i, mis hoiab külaelu lippu kõrgel. Kui miskit toimub, siis toimub see Busotis. Toimus ka aasta viimasel õhtul. Linnavalitsuse ees platsil. Suures valges telgis. Diskomuusika saatel. Pidu. Jukut see kuigi ei kaasanud, oli teine veidi lärmakas ja seetõttu läksime me mürakoldest eemale saamiseks hoopis linnakest avastama.

Arvestada tuleb muidugi oma füüsilist vormi, sest see Cabezon de Oro mäenõlval asuv linnake nõuab seda, vormi nimelt. Liikuda tuleb nii alla kui üles, siledalt ei saa. Busot tähendab tõlkes "kohta metsas" ja küla asubki sõna otseses mõttes keset männimetsa. Või noh… See pole nüüd selline Eesti tüüpi mets. Ikka nii, et metsa taga on puud paista… Linnakese vanematest ja uuematest linnaosadest avaneb vaade nii El Campellole, Alicantele kui ka tasandikele ja mägedele. Küla ise on moslemi päritolu ning seotud tugevasti klaasi ja klaasikunsti tootmisega, millest nüüdseks on muidugi alles vaid riismed. Aga õnneks on kõigil majadel klaasid ees. Ilus ja puhas, väärt külastamist. Naerusuised inimesed.

Nagu ka 1.jaanuari hommikul mägedes tervisejooksu teinud Alfonso. Juhtus kuidagi nii, et minu ja Juku matk sai läbi ja koobas oli suletud. Telefonilevi ei olnud ja kui tekkis, siis selgus, et transateenust pakkunud sõpradel läheb meieni jõudmiseks vähemalt tund. Igavesti kaua. Nii püüdsin parklast kinni higise ja spordi tegemise järgi lõhnava keskealise kohaliku mehe, kellel palusin meile sinna üksikusse eemal-kõigest asuvasse kohta takso tellida. Aga taksoteenus riigipühal ei toimivat, selgus pärast telefonikõnet. Nojah. Tund siis. Alfonsol hakkas meist vist hale, miks muidu ta oma autosalongi sodist puhtaks kraamis ja meid lahkesti ära visata lubas. No ja mina kui #aastaema istun muidugi oma pisikesega esimese ettejuhtuva võõra mehe autosse… Ratsionaalselt mõeldes - kui ohtlik saab olla tervislike eluviisidega jooksurajal rassiv WV Golfiga sõitev meesterahvas, kes lähemalt nuusutades lõhnas vaid higi järele ja tundus olevat täiesti kaine? 10 minutit hiljem lõime oma koduvärava ees juba nukke kokku, tänasime teineteist meeldiva sõiduseltskonna eest ja läksime igaüks oma teed.

Või Evelin, kelle väike tütar El Campello liivarannas minu sabas sörkis ja eesti keeles kõnetada püüdis. Kui ma omas puhkuseudus lõpuks taipasin, et minuga rääkida sooviti, sai taaskord selgeks kui väike on maailm. Pole see Evelin kedagi teist kui kunagine eestlane, kes K-le ja K-le Hispaaniasse oma esimese soojamaa kodu soetada aitas.

Bocairentis ja Xixonas me kuigi palju inimesi ei kohanudki. Jõudsime neisse araabia stiilis linnakestesse kohale umbes täpselt siesta ajaks, mil tänavad vaikseks jäävad ja trellid kaupluseakende -uste ette raksatavad. 1300 meetri kõrgusel annab ka temperatuurilangus juba omajagu märku ja nii me inimtühjuse ning jaheduse eest üsna pea tagasi autosse pagesimegi. Aga muidu tasub minna küll, Bocairenti pigem. Teekond sellesse 1587. aastal Philip II poolt Kuningliku Villariidevabriku tiitli linna ja tagasi kulgeb käänulistel mägiteedel ja lahedate vaadete saatel.

Kui tahta aga eriti ilusaid vaateid, eriti erilisi tänavaid, tõuse, langusi, omanäolisi butiike, promenaadi, merd, linna, mäge kõike ühes, siis parimatest parim, mida selles piirkonnas soovitada võiksin on Altea. See Türi sõpruslinn on kohe midagi erilist. Ma väga ei vassi ega liialda kui ütlen, et see on üls ilusamaid linnu, kuhu minu nr 39 jalad on elus sattunud. Altea majanduslik edu põhinebki tänapäeval meie suguste ehk turistide najal. See hea kliima, ilusate randade ja linna iseloomustavate valgeks lubjatud majafassidega labürindikujulised tänavad meelitasid masse juba 1950-ndatel.

Ja kui juba Valencia maakonda tulla, siis tasub Alicantes väike tiir teha ka juhul kui suurlinnad sind kuigivõrd ei tõmba. Naudi vanalinna ja selle elu ning melu. Istu tänavakohvikutes ja naudi hindade soodsust. Shoppa butiikides ning langeta elutähtsaid otsuseid järgmise jäätise lõputute maitsevalikute osas.